/nginx/o/2024/10/18/16427064t1h12ce.png)
/nginx/o/2019/06/30/12313608t1hd320.jpg)
Jalakäijad on praegu päris hädas suurenenud rattaliiklusega. Vaatleme, kuidas ratturid saaksid jalakäijatele ohutumalt liigelda ja neile ruumi anda, et tänav tunduks turvaline paik kõigile.
Ilmar Part: «Meil on parempoolne liiklus, sellele peaksid mõtlema ka jalakäijad.» (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene reegel, mida meeles pidada, peaks olema, et meil on parempoolne liiklus, sellele peaksid mõtlema ka jalakäijad. Kui jalakäija liigub reeglipäraselt, on seda lihtsam teha ka teistel, ratturitel. Muidugi puudutab see ka autojuhte. Teine reegel just ratturitele on see, et kes tahab kiiremini sõita, peaks seda tegema autotee servas, mitte kõnniteel jalakäijatega läbisegi. See jällegi puudutab ka autojuhte – kui autojuhid käituvad nii, et rattur ei tunne end sõiduteel turvaliselt, on palju tahta, et ta sõiduteele sõitma läheb.
Küüni tänava taolistes kohtades, kus ei ole võimalik arusaadavalt paremale hoida, pole rattarada ega ka võimlalust sõita sõiduteel, ei pea rattur sadulast maha tulema, kuid peaks liikuma jalakäija kiirusel, kuni kümme kilomeetrit tunnis on võrdlemisi ohutu.
Kus teeala on märgistuse või märkidega liiklejate vahel jagatud, ei peaks segadust tekitama, kui keegi kõnnib ratturite alal või sõidab jalakäijate alal. Kuid kandev põhimõte on ikkagi, et tugevam pool peab vastutama nõrgema turvalisuse eest.
Tartu Postimehe lühilugude sari õpetab, kuidas rattalinnas paremini toime tulla. Ilmar Part on täiskasvanute jalgrattasõidu koolitaja.