Sirje Veldi: väikelinna ajakirjandus – kellele seda vaja on?

Sirje Veldi Foto: Margus Ansu

Haldusreformiga hajus Elva justkui laiali. Linna osatähtsus lahustus suure valla mõistes ja konservatiivne elvalane ei ole leppinud siiani, et ka nende linnalehena ilmumist alustanud ajaleht kajastas nüüd üha sagedamini ka sündmusi valla teises otsas.

Sellist luksust nagu oma ajaleht pole iga asum endale läbi aegade lubada saanud, kirjutab Elva Postipoisi viimases numbris meie hea kaasautor, laiade ajalooteadmistega endine ajakirjanik ja veebiajalehe Elva Elu endine toimetaja Kalju Hook.

Paberajalehest on tõesti saamas luksus. Kui selle aasta alguses oli Eestis 21 maakonna või kohalikku ajakirjanduslikku väljaannet, siis 1. juuliks jäi neid järele 19. Meiega samal ajal lõpetas iseseisvana ka Põlva maakonnaleht Koit, mille võtab oma hõlma alla Lõuna-Eesti Postimees. Pole välistatud, et sel aastal kaob veel mõni väiksem paberleht. Põhjused on ikka ja eelkõige majanduslikud.

Otsus lehe väljaandmine lõpetada ei sündinud sugugi üleöö. Lugejad teavad, et juba mitu aastat sai meie ajalehte tellida korraga vaid pooleks aastaks. Lõpmatult seda edasi lükata ei olnud võimalik.

Viimastel kuudel tundsime, kuidas elvalane meid hoiab. Uudis sellest, et ajaleht lõpetab tegevuse, levis kulutulena. Inimesed tulid tänaval juurde ja võtsid nööbist kinni: miks te lõpetate, kas midagi ei anna teha, et jääksite, kust me siis infot saame, kus kuulutame jne?

Äkki ongi meie ajakirjandus praegu liialt kallutatud ametlike versioonide poole. Kui palju saab ajalehes sõna tavainimene?

Mis võib olla veel parem tunnustus lehetegijatele, kui et ta on olnud vajalik ja et see, millest ajaleht kirjutab, on läinud lugejale korda.

Elvalane hoiab seda, mis tundub oma, kohati ehk isegi liiga kiivalt. Piltlikult öeldes peetakse siin võitlust iga maja ja puu pärast. Niisama lihtsalt ei lähe siin läbi ükski planeering. Ja ongi õige – hoida tuleb seda, mis on just sellele kohale ainuomane ja seetõttu väärib ka kaitsmist. Olgu Elva pigem pisut vanamoodne kui et kõikide teiste linnadega ühte nägu.

Elvas on üks kodanikuühendus Elva Elama. Nende ilusamaid saavutusi on purskkaevu taastamine vaksalihoone ees ja õige pea on neil plaanis valgustada Arbimäel üle kolmesaja aastane mänd, mis on ja jääb Elva linna sümboliks uue aja ahvatluste kiuste. Männilinnana ju Elvat tuntaksegi ja see kuvand ei kao niipea. Või vähemalt niikaua, kuni seda mäletatakse.

Haldusreformiga hajus Elva justkui laiali. Linna osatähtsus lahustus suure valla mõistes ja konservatiivne elvalane ei ole leppinud, et ka nende linnalehena ilmumist alustanud ajaleht kajastas nüüd üha sagedamini ka sündmusi valla teises otsas. Toimetajana tundus mulle kummaline, et inimesi kuigivõrd ei huvita, mis toimub Elva linnast väljaspool ja niisamuti ei huvitanud maainimesi Elva linna probleemid. Uskumatu küll, aga niipea kui lehe esikaanel oli uudis Rõngust või Kongutast või Puhjast, langes kohe ka lehe müük.

Ühtse kogukonnatunde tekitamine ei tule niisama lihtsalt, see nõuab aega ja sellel kõigel on oma hind. Meil oma väikese toimetusega ei jagunud aga jõudu ega ressurssi, et järgmised viis või kümme aastat püüda seda tunnet tekitada.

Toimetajana tundus mulle kummaline, et inimesi kuigivõrd ei huvita, mis toimub Elva linnast väljaspool ja niisamuti ei huvitanud maainimesi Elva linna probleemid.

Ühes väikeses linnas ajalehe tegemist ei saa ega tasugi võrrelda suure meediaga. Aga oluline roll on sellel siiski, eriti kui see vaatleb kriitiliselt kohalike võimumeeste tegevust, on avatud erinevatele arvamustele, informeerib ja liidab kogukonda. Aga igal juhul jääb see nišiajakirjanduseks. See on see lähim kohalik tasand, milleni suur, kauge ja anonüümne meedia ei jõua.

Et mõista ja tabada kohaliku elu võnkeid ja osata neid analüüsida, pead sa elama samas keskkonnas oma lugejatega. Vaid nii suudad teha vahet, millest tasub ja millest ei tasu kirjutada ning millal tasub ja millal mitte. Kas ja kui kaua selline ajakirjandus püsib, sõltub paljudest asjaoludest, kohaliku võimu küpsusest ja silmaringist, huvist ja mõistmisest, et ajakirjandusele on lõpptulemusest sageli tähtsam jälgida erinevaid protsesse ja võimalikult mitmest vaatenurgast.

Kirkalt on jäänud meelde mõned reaktsioonid artiklitele, kus ei ole valla- või linnajuhtidele piisavalt või siis üldse mitte sõna antud. «Mis mõttes sa küsid suvalistelt inimestelt, kes ei tea asjadest midagi? Minult oleks pidanud küsima, mitte kuulama külajutte!» pahandas kunagi üks Elva linnapea.

Tõepoolest, miks? Kas ametniku ümmargune ja lihvitud versioon on ikka alati parem ja õigem? Kas siis, kui neilt ei küsi, on ajaleht kohe tasakaalust väljas? Äkki ongi meie ajakirjandus praegu liialt kallutatud ametlike versioonide poole. Kui palju saab ajalehes sõna tavainimene? Kohalikus lehes ikka saab, aga arvan ka, et piisavalt vähe, et üldse mitte tahta või julgedagi ajakirjanikule oma arvamust avaldada.

Igal asjal on algus ja lõpp. Peaaegu veerandsada aastat oli elvalasel ühel päeval nädalas põhjust postkasti oodata kohalikke uudiseid paberlehel. Aga see aeg sai täis 22. juunil, mil ilmus päris viimane Elva Postipoiss, järjekorranumbriga 1194.

1. septembril oleks see pisike ajaleht saanud 25-aastaseks. Minul endal jäi napilt paar nädalat puudu, et oleksin saanud öelda: toimetasin seda ajalehte 18 aastat. Aga see kõik siiski mahub aastasse 2019. Seega võime ehk öelda küll, et ilmusime 25 aastat. Nii pikka iga pole Elvas ilmunud ajalehtedel varem olnud. Kõige kauem on siin vastu pidanud Uus Tee, mis ilmus 1951–1962.

No nii. Mis saab edasi? Kas Elva jääbki nüüd ilma ajaleheta?

«Ega sellepärast lõpe veel meie püha üritus,» öeldakse ühes Eesti kultusfilmis. Ja nii ongi.