Et mõista ja tabada kohaliku elu võnkeid ja osata neid analüüsida, pead sa elama samas keskkonnas oma lugejatega. Vaid nii suudad teha vahet, millest tasub ja millest ei tasu kirjutada ning millal tasub ja millal mitte. Kas ja kui kaua selline ajakirjandus püsib, sõltub paljudest asjaoludest, kohaliku võimu küpsusest ja silmaringist, huvist ja mõistmisest, et ajakirjandusele on lõpptulemusest sageli tähtsam jälgida erinevaid protsesse ja võimalikult mitmest vaatenurgast.
Kirkalt on jäänud meelde mõned reaktsioonid artiklitele, kus ei ole valla- või linnajuhtidele piisavalt või siis üldse mitte sõna antud. «Mis mõttes sa küsid suvalistelt inimestelt, kes ei tea asjadest midagi? Minult oleks pidanud küsima, mitte kuulama külajutte!» pahandas kunagi üks Elva linnapea.
Tõepoolest, miks? Kas ametniku ümmargune ja lihvitud versioon on ikka alati parem ja õigem? Kas siis, kui neilt ei küsi, on ajaleht kohe tasakaalust väljas? Äkki ongi meie ajakirjandus praegu liialt kallutatud ametlike versioonide poole. Kui palju saab ajalehes sõna tavainimene? Kohalikus lehes ikka saab, aga arvan ka, et piisavalt vähe, et üldse mitte tahta või julgedagi ajakirjanikule oma arvamust avaldada.
Igal asjal on algus ja lõpp. Peaaegu veerandsada aastat oli elvalasel ühel päeval nädalas põhjust postkasti oodata kohalikke uudiseid paberlehel. Aga see aeg sai täis 22. juunil, mil ilmus päris viimane Elva Postipoiss, järjekorranumbriga 1194.
1. septembril oleks see pisike ajaleht saanud 25-aastaseks. Minul endal jäi napilt paar nädalat puudu, et oleksin saanud öelda: toimetasin seda ajalehte 18 aastat. Aga see kõik siiski mahub aastasse 2019. Seega võime ehk öelda küll, et ilmusime 25 aastat. Nii pikka iga pole Elvas ilmunud ajalehtedel varem olnud. Kõige kauem on siin vastu pidanud Uus Tee, mis ilmus 1951–1962.
No nii. Mis saab edasi? Kas Elva jääbki nüüd ilma ajaleheta?
«Ega sellepärast lõpe veel meie püha üritus,» öeldakse ühes Eesti kultusfilmis. Ja nii ongi.