Sebe tõmbab Tartus otsad kokku

Sebe bussi tagatuled. Foto: Margus Ansu

Pühapäeva õhtul sõidavad Sebe punased bussid Tartus linnaliinidel viimast päeva ning siis on kaheksa ja pool aastat kestnud töö otsas. Sebe juhatuse esimees Üllar Kaljuste täpsustab, et võidetud on mitu hanget mujal Eestis ja suures pildis tuleb tööd isegi juurde.

Üllar Kaljuste

Kristjan Teedema

  

Selle nädalaga saab otsa Sebe leping Tartu linnaliinidel. Mis toimub bussiettevõttes viimasel nädalal?

Peamine töö on kollektiivse koondamise ettevalmistamine ja sellest tulenevate dokumentide vormistamine.

Mitu inimest tuleb koondada?

Koondame bussijuhid, liikluskorralduse inimesed, suurema osa remondipersonalist ja pesulatöötajad, kokku 160–170 inimest. Loomulikult oleme huvi tundnud, mis neist edasi saab, ja pakkunud võimalust jääda meie või meie grupi ettevõtteisse edasi. On neid, kes jäävad Sebesse, Lux Ekspressi või Lux Charterisse. Sebele jäävad Tartus alles kommertsliin Lõunakeskusesse ja sügiseni elektribuss.

Ehitasite kahe aasta eest Tartu külje alla hooldebaasi. Kas olete leidnud sellele rakenduse?

Hooldebaas on juba leidnud uue rakenduse, jääb väike remondirakuke. Sellesse depoosse jäävad meie grupi bussid edasi toimetama. Jääme pakkuma pesulat, jääb kontor. Ülejäänud ala anname rendile ühele kauplusele, loobuda ei ole kavatsust.

Kas Tartus veel sõitvad bussid on kaup või vanaraud?

Peaksid olema mingis võtmes kaup. Kõik sõltub hinnast, ka vanaraua eest saab midagi. Scaniad lähevad tagasi Scania Eestile, neid me rendime. Alles jäävad Maz-bussid, väiksed enam tõenäoliselt kaubaks ei lähe, need on oma ressursi viimase piirini ära sõitnud või juba isegi üle piiri. Kaup on suured Mazid, mis on vähem sõitnud. Kaup on ka läänest reservbussideks toodud kasutatud bussid. Müük ei pruugi juhtuda üleöö, esialgu jäävad need platsile, aga müügitöö käib.

Kas lepinguperiood kuus aastat ja kaks veel lisaks, mis hanke nurjumise tõttu juurde tuli, oli sellele veeremile adekvaatne?

Isegi Mazide puhul oli, nad kustusid ära vahetult enne, kaheksanda aasta lõpus. See on maksimaalne ressursi ärakasutamine, kuidas sealt veel poolteist aastat edasi saada – mõelda, et uus lepinguperiood kestab Go Busil kümme aastat …

Mis on Tartu bussinduses selle kaheksa ja poole aasta jooksul suuremad muutused?

Ühistranspordis saab kvaliteet alguse arukast hankijast, lepingutingimused määravad ära teenuse headuse. Kuid ka teenuse pakkuja peab panustama hingega. Olime mitmes mõttes pioneerid, tõime kasutusse gaasibussid, mis ennast õigustasid – uues hankes on kõik gaasibussid.

Sõitjate audiovisuaalne teavitus muutus automaatseks, nüüd on see juba üle Eesti elementaarne.

Tartu puhul oli perioodi algul oluline teema eesuksest sisenemine, tagumisest väljumine. Sellest oleme välja kasvanud, linnaliinidel see lahendus ei tööta.

Miks see meil mõistlik ei ole, mitmes suures linnas on see elementaarne ja toimib?

Sõitjate hulgad on küllap erinevad, meie kliimas külmal talvel ei taha juhid esiust avada, kui iga 500 meetri järel viskab pahvaka külma. Ma ei näe ka, et see Tartu puhul mingit efekti annaks.

Kas stopp-nupust on kasu?

Ilmselt on, see algatus, et hakkame stopp-nuppu tõsiselt võtma, tuli bussijuhtidelt. Bussidel olid nupud kõigil olemas. Käima see läks.

2011 tõime kõik madalapõhjalised bussid ja see parandas liikumispuudega inimeste sõiduvõimalusi. Paar-kolm aastat tagasi saime liikumispuudega inimeste kojalt aasta teenindaja tiitli. Eelmisel perioodil oli palju kaebusi, et ratastooliga sõitja jäi maha.

Kuidas on bussijuhid teenindaja rolli siss elanud, mühakluse pärast on siiski viimase ajani kurtmist?

Ei saa vastupidist väita. Tulebki eristada, et on seltskond bussijuhte, kes on saanud juhiloa nõukogude ajal, mil bussijuht oli roolikeeraja, mitte teenindaja. Sellest rollist ei ole kõik veel välja tulnud. Tartus oleme kaheksa aasta jooksul teinud neli koolitusgruppi, kus inimesed muult elualalt on saanud õppida bussijuhiks, sealt on sirgunud väga tublid bussijuhid, kes on ka head suhtlejad. Kindlasti on ka nõukogudeaegsed bussijuhid juurde õppinud.

Kas te ikkagi suudate bussijuhtidele maksta palka, mida nad küsivad?

Palgasurve on muutunud väga teravaks, mitte et poleks kogu aeg tahetud rohkem, kui oleme maksnud. Kollektiivlepingule oleme allkirjad saanud ja on kodurahu. Viimastel aastatel on surve suurem. Põhjusi on mitmeid. Eestis kehtiv üldkokkulepe on jäänud ajale jalgu. Praegu peaks olema 945 eurot brutos, selle järgi on ettevõtted teinud hankele minnes arvutusi. Aga pärast on hädas. Meie maksame normtundide puhul 1000 eurot. Go Busi artiklis oli juttu, et lubatakse 1200-eurost ja isegi 1500-eurost palka, aga see tuleb ületundidega.

Kui teie olite tööd juba alustanud, jätkus veel mitu aastat suur vaidlus, et selle hinnaga ei saa tööd teha. Kuidas tagantjärele sellele vaatate?

Niisugused vaidlused antakse sisse justkui õlekõrt otsides, et järsku läheb õnneks. Go Bus oli Tartus enne meid vedaja ja püüdis teha kõik, et meid kõrvaldada.

Kas Eestis on üldse võimalik suurt liiniveohanget korraldada, et hankevaidlust ei tule?

Ma ei usu. Olen osalenud hangetel, kus vaieldakse riigikohtuni välja. Paljuski on see taktikaline käik. Võib ju juhtuda, et kehtiv lepinguperiood jätkub kolm kuud või kuus kuudki. Tartus saime kaheaastase lepingupikenduse, aga pidime hinnas järele andma. Kui riigihangete seadus teistsugused piirid seaks, võiks see ehk muutuda.

Kas olete mõelnud, et mis oleks, kui ikkagi Sebe oleks Tartus võitnud ja miks ei võitnud?

Loomulikult on see peast läbi käinud, aga sellise arvuni, millega Go hanke võitis, ei oleks me kuidagi tulnud, seepärast saan rahulikult magada. Ei kripelda. Eks Go inimesed ise tea, kuidas nad eelarve raamides toime saavad.

Kus teie kontor nüüd olema hakkab?

Üritan ikka Tartu külje all Kassisilmal edasi olla. Rohkem tuleb seiklemist mööda Eestit. Sebele jäävad Pärnus linnaliinid, Harjumaal alustame 1. juulil poole Tartu-suuruse mahuga. Kaks Harjumaa hanget, kus oleme võitjaks tunnistatud, on veel kohtus. Pigem tuleb tööd juurde.

Sebe sõidud Tartus. Foto: Tpm