Peeter Olesk: sauna taga, teaduse ääres (1)

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane
Copy
Peeter Olesk.
Peeter Olesk. Foto: Margus Ansu

Vanim eesti teadlastest, keda näinud olen, oli saarlasest psühholoogiaprofessor Konstantin Ramul (1879). Temast mõni aasta noorem oli selgroogsete zooloogia professor Johannes Piiper (seenior, snd 1882).

Praegu töötavatest teadlastest on eakaim teoreetilise mehaanika professor Ülo Lepik (1921), seejärel elektrotehnikaprofessor Jaan Lepa (1926), meie kursuse juhendaja lingvistikaprofessor Huno Rätsep (1927), temast omakorda noorem neurokirurgia professor Arvo Tikk (1929) ja sordiaretaja doktor Kalju Kask (1929).

Noorimad, keda ise olen õpetanud, on Kristi Metste (1961) ja Asko Tamme (1961), Marju Lepajõe (1962), Janika Kronberg (1963). Kogemus nii mitmest põlvkonnast, kellest siin pole loetletud kaugeltki mitte kõiki, ütleb kõigepealt üht: teaduse tulevikku ei saa rajada kõigest ühele ja ainsale õpetlasele.

Jah, akadeemik Lev Landaul (1908–1968) oli üle 40 õpilase, aga kui ta autoavarii tõttu kaotas töövõime, kadus ka vaimne magnet õpilastele ning koolkond hajus.

Tosinkonna õpilase jaoks on vaja ligi neli korda rohkem loengute kuulajaid ja seminari aktiivseid liikmeid ning praktikumide läbijaid.

Arhiivileidudeks on tõepoolest vähem tarvis. Piisab, kui on täidetud neli rolli: 1) see, kes võimalikku arhivaali juba eos ei hävita; 2) too, kes loob arhiivis vajaliku korra; 3) too, kes mistahes dokumendi avastab ja 4) see, kes oskab dokumenti analüüsida ning publitseerida. Pluss seletamatult õnnelik juhus leiuks ja raha pikemaks komandeeringuks.

Eesti orienteerimisel teaduslikult viljakaks ühiskonnaks või, kui olla ettevaatlikum, siis intellektuaalseks riigiks on meil seega valida kas null teadlast, üks teadlane, 10 teadlast või kooperatsioon suurte teaduskeskustega, kus meil on pisutki kaasarääkimisvõimet (kaasa arvatud juurdepääs intellektuaalsele omandile).

Null teadlast on meil näiteks võrdlevas põllumajandusteaduses, kuid ka slaavi rahvaste varases medievistikas. Kus see end valusasti tunda annab, on Kirde-Euroopa kolonisatsioon ja soome-ugrilaste sõnavara etümoloogia.

Üks teadlane (riigikogu liige Jaak Valge) on meil hilisema vapsismi kohta, aga kui ma otsiksin vähemasti üht teadlast 1920. aastate maaõiguse ning agraarpoliitika vallas, siis pigemini leian ma mõne üksiku artikli kui täisjõulise teadlase.

Kui allutada ühe protsendi jagamine jäigalt riigi hankemenetlusele, sest kui nii otsustatakse, siis kaob olematusesse ülikoolide autonoomia, mis on vaieldamatult põhiseaduslik kategooria.

Alla 10 teadlase koguneb ajaloolises demograafias. Üle kümne leiab neid kasvõi leksikograafiast.

Ent ka tööstuslikku mastaapi teaduses on Eesti keskmine teadlane peamiselt väikeettevõtja, kelle läbilöök tekib mitte imitatsioonist, vaid võib tekkida originaalist.

Golitsõn-Vilipi seismomeetrid valmisid just väikeettevõtja Hugo Masingu (1875–1939) töökojas (viis töölist), viieteist aasta kohta ligi veerandsada mõõteriista. Annab ju teravmeelitseda, et professor Johan Vilipi pakutud lahendus polnud fundamentaalteaduslik, vaid oli puhtkonstruktsiooniline või äärmisel juhul insenerlik, aga mida me sellest võidame, kui tunnistaksime fundamentaalteaduseks üksnes elementaarosakeste füüsika, taandades kiirendifüüsika «ainult» rakendusteaduseks?

Fundamentaalsuse piirile jääb tahke keha füüsika, ent kui palju on Eestis selliseid suuri (elektroonika)firmasid, mis on suutelised korraldama fosforiiditootmist Läänemere ärasolgitud veest ja mis vajavad järelikult väga tundlikke detektoreid (küsimust saab esitada ka teist-kolmat moodi, kuid asja tuum on ikka üks ja seesama: kuidas saada kätte too «mustus», mis Läänemerd määrib ning mida sellega peale hakata)?

Ma ise olen null teadlase vastu ega pea ka jõudmist ühe teadlaseni ennekuulmatuks võiduks.

Progressist tohime rääkida vahest alles siis, kui (1) teadlaste arv mingil suunal ei lange alla poole tosina, vaid pigem (2) kasvab tosinani tingimusel, et konkurents ühele kohale ei kaoks ja (3) enamsoodustusega suundi on võimalikult üle platsi, mitte kõigest ühes nurgas. Olgu protsent sisemajanduse koguproduktist milline tahes, tema fikseerimine ei saa olla lõplikuks lahenduseks ainuüksi sel põhjusel, et selle protsendi sisu on muutlik sõltuvalt ka rahvusvahelistest asjaoludest.

Riik, veel vähem kohalik omavalitsus, ei tohigi tellida asjatundjaid, kellele ta hiljem tööd ei paku.

Vähemasti perspektiivina, ehkki mitte siduvalt, on too üks protsent nüüd fikseeritud. Mida teha seni, kuni see protsent on jõudnud esiti silmapiirilt käeulatusse ja seejärel juba taskusse?

Mikule ja Mannile oli tiik sauna taga terve teadus. Osale meie poliitikutest on seda ilmselgelt vähe. Ning ongi vähe, kui allutada ühe protsendi jagamine jäigalt riigi hankemenetlusele, sest kui nii otsustatakse, kaob olematusesse ülikoolide autonoomia, mis on vaieldamatult põhiseaduslik kategooria. Nõnda oli see fikseeritud juba IME lõpptekstis ja jäi nõnda ka põhiseadusesse endasse. Teatava summa üle peab ülikool saama otsustada ise, kusjuures see summa ei tohi olla hädaabipajuk ega puhverraha otsustajate tagataskus.

Kuidas see käib – «peab saama»?

Ma ei otsiks iga hinna eest pragmaatilist kompromissi akadeemilise elu ja obligatoorse nomenklatuuri vahel ehk «üks mats kümnes nõukogus». Mitmesuguseid püsinäitajaid ülikoolide töös, järelikult ka kõrgemas teadushariduses, annab varieerida küllalt suures mõõteväljas. Üks seesuguseid on teada juba Iidamast ja Aadamast: kraaditudeng, kes on oma suutlikkust juba korduvalt ilmutanud, vabastatakse nendest eksamitest, millest ta on üle kasvanud – kuni doktoriastmeni välja. Kliinilises meditsiinis ei ole see võimalik, kuid näiteks filoloogias on. Jah, see võib olla libe tee ega saagi olla üldlahend, ent pole ju kuskil keelatud tõsta latt indiviidile piisavalt kõrgeks kohe päris stuudiumi alguses. Kui sedaviisi õpetas Lalla Gross ladina keelt Juhan Peeglile, miks siis nüüd käib see väikestele Peeglitele üle mõistuse?

Sissejuhatavate kursuste lati kõrgus peaks olema ülikooli siseasi koos rahaga, mis seda kõrgust kindlustab, sest pole enam riigi võimuses tellida ülikoolilt võimalikult palju tugevaid latiniste või iraniste. Riik, veel vähem kohalik omavalitsus, ei tohigi tellida asjatundjaid, kellele ta hiljem tööd ei paku. Ehkki teistpidi – kui Eesti riigi prioriteet on tuleviku vääriline raudteeasjandus, mitut kohalikku raudteeinseneri me siis kohe-kohe vajame?

Kui lõpujoonest alates on võitjaid kõigest üks, kes on siis kiireim: kas raudteeasjandus, suurte maanteede lõpetamine, oma tuumajaam või hoopiski geriaatria? Seda ei saa otsustada konsensuslikult, sest raha ei tule ju üksnes koalitsiooni seest.

Soovitaksin tulla sauna tagant tiigi äärest teaduse keskele. Sealt on paremini näha, kuidas geriaatriline hoolealune enam suurt teadust ei tee, ent oma tuumajaam avab Eesti veel ühe ukse rahvusvaheliste organisatsioonide pidevale seirele. Ka raudteeasjandus on rahvusvahelist suurusjärku ettevõtmine. Kõige vähem on seda ehk suurte maanteede lõpetamine. Kui nii, siis on lihtsameelne kõnelda teadusest üleüldse. Juba loomu poolest on teadus kihiline ja sektoriline. Olgu üheks kihiks näiteks meist lõunas kasvavate puuviljade import, sektoriks aga inimesele kahjulike biokeemiliste ühendite leidumine neis (ei pea olema ilmtingimata paha bakter, võib olla ka ebasobiv konservant).

Me jookseme kinni või pikali vaimset mõtlemist eeldatavate koduste tööde tõttu, mitte sellepärast, et protsendi asemel peaks olema kolm.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles