Triin Koch: ühendkoori kõla mu esimesel laulupeol võttis tummaks

Tartu laulupeo muusikaline juht ja peadirigent Triin Koch on juba mõnda aega elanud laulupeoelevuses, kus suure rõõmu kõrvale mahub ka muremõtteid. Teekond juuli hakul Tallinnas peetavale juubelilaulupeole, kus Koch on segakooride liigijuht, on mõnelegi koorile olnud konarlik ning see paneb küsima, kuidas leida paremat tasakaalu laulurõõmu ja harjutamise raskuse vahel.

Kas päev enne laulupidu dirigent veel harjutab kodus peegli ees?

Midagi harjutada küll enam ei saa, sest Tartu laulupeo eel on nii palju kontserte ja muid sündmusi. Peegli ees harjutamine, no see jääb küll kaugesse minevikku. Vahetult enne pidu on peas ikka teistsugused mõtted kui harjutamine.

Ärevus on? Ettevalmistused ammu ära tehtud, aga mõni minut suure koori ees on veel tulemas.

Suurem ärevus kestab juba paar nädalat, ärkan ja ehmun, et juba hommik, ei või olla, kuidas öö siis möödus. Ja pulss läheb kohe üles. Ärevus kõlab ehk negatiivselt, pigem elevus, nüüd ikka ka ootus. Aga pultiminekust rääkida, siis kõrvalt tundub pidulik ja äge hetk, vaieldamatult ongi, aga siis on ärevus suur. Põhiline on mõistus selge hoida. Laulupeol dirigendipuldis olla on ilus võimalus ja auasi, suur ja ilus töö, aga ikkagi töö selles hetkes. Pead olema keskendunud. Emotsioonidele pole ruumi.

Aga mis saab veel juhtuda, kõigil on laulud selged …

Väga palju saab juhtuda. Otseselt mingit katastroofi pole mul olnud, aga tunnet, et see seltskond võib kohe käest minna, on ikkagi olnud küll. See on päris hirmus tunne. Kusagil hakkab midagi juhtuma, keegi laulab natuke kiiremini ja see levib tohutu ruttu. Ei ole nii, et lauljad siis vaatavad dirigenti – nad hakkavad kuidagi omavahel toimetama. Nad ise ka veel ei tea, et nad seda teevad. See on päris hirmus.

Teoreetiliselt on siis võimalus laul seisma panna, ma pole küll kedagi näinud seda tegemas. See oleks alles julgustükk! Et kui asi on nii metsas, siis hakkame uuesti! Dirigendina pead küsima kogu tähelepanu endale.

Rituaale enne pulti minekut või peo hommikul?

Ei, mul ei ole. Ent – võtame näiteks Eino Tambergi «Isamaale», mida olen juhatanud lugematu arv kordi, see on ka suure peo kavas ja eelproovides harjutatud, aga ometi vahetult enne käin selle laulu peas takt haaval läbi. Mõtlen emotsiooni läbi. Võib ju öelda, et mis seal mõelda, aga ikka on. Võib-olla selleks, et hoida meel ja mõistus õige raja peal.

Kas on vaja lülitada end ümber, kui juhatada on «Tuljak» või «Mu isamaa armas». Teil on Tartu peol juhatada kokku kolm laulu.

Häälestumine on kindlasti oluline. Kõigepealt peab dirigent ise olema häälestunud ja lauljaskonda seeläbi mõjutama. «Isamaale» on väga sügav lugu. Püüan, et inimesed tuleksid selle tunde ja mõttega kaasa. Isamaast lauldes mõtleme ikka teistsuguseid mõtteid, kui «Tuljakut» lauldes, mis on pulmalaul. Need on karakterilt erinevad. «Tuljak» on rõõmsameelne, eestlased oma kerges tardumuses ei taha selle rõõmuga kaasa minna. Seal on teine pingutus, et lauljad hakkaksid loole kaasa mõtlema, et mis siis juhtus, kui olid Tõnni ja Manni ja lauad lookas sööke-jooke – missugune lustipidu! «Tuljakut» oleme laulnud tuhat korda, aga et me ei teeks seda masinlikult. Kõige keerulisem on lauljatest õige tunne kätte saada. Laulud on ju selged.

Laulupeo eelproovides kipub dirigentidelt mõnikord tulema pilk, et kas te kohe üldse ei püüa.

Püüdmine on mõnikord vales suunas. Üldproovides on sageli vaja abiks võtta näitlikustamine – et mulle kõlas praegu hoopis niimoodi, aga kuidas peaks tegelikult olema. Kui õnnestub teha ühendavat nalja, lõhub see tardumust ja pinget.

Nali on paiguti piiri peal. Mõelda või seda Põlva eelproovis olnud lõõpi, kui teie palusite dirigenti vaadata ja härra saalist hõikas vastu, et mis siin ka vaadata on. Sama nali olla Võrus kordunud. Teisalt ka dirigentidelt tuleb märkusi, mille peale saal podiseb pahaselt. Kas vahel tundub, et läkski üle piiri?

Õigus. Teatud olukorras on see noateral kõndimine. Ma ei ole endale reeglit kehtestanud, seda ei tea ette ka, kuidas saal reageerib. Teravused võivad tekkida. Mis me salgame, pidude ettevalmistus on läinud küllalt intensiivseks. Koorid tegelikult peavad väga kõvasti pingutama. Frustratsioon, et mis lood need sellised ka on, on juba oma proovides tekkinud. Et kuidas neid üldse võib selgeks saada. Kas just negatiivne eelhäälestus, aga mure neil on.

Tallinna peoga on jälle suur mürgel lahti, et laulurõõmu ja harjutamise vaev ei ole heas tasakaalus.

Pole lihtne öelda, aga mul on siiski tunne, et natuke võib selles suunas kaldu olla, et pingutus on päris paljudele nii suur, et läheb üle piiri. Rõõmu ei ole tõesti vist piisavalt.

Kuidas see tekib, ühtegi laulu ei panda kavasse halbade kavatsustega?

Olen ise selles positsioonis suure peo segakooride liigijuhina, et peaksin oskama vastata. Vastutan repertuaari eest, aga ega see kedagi ei aita, kui ma ütlen, et ma ei mõelnud, et teen kõige raskema kava maailmas, et küll siis saab äge. Mõtlesin pigem vastupidi. Olen ju tajunud eelmiste pidude puhul ka, et kasvab selline tagasiside, et on raske ja kas peab olema nii raske.

Aga mis on raske?

Meil on palju koore, segakoorides on 11 000 lauljat, aga oskuste ääred on väga laiali. On terve hulk, kes saavad laulupeo repertuaariga hakkama, et nagu pole midagi. Kui leiduks inimene, kes teaks, kuidas teha nii, et kõigil oleks hea …

Publik veel ei tea neid laule, raske kirjeldada, aga segakooriliigis on raske ilmselt «Kannel». Mis eestlasele selles rasket on?

Kui eestlasele on midagi keerulist, on see alati rütm. Meil ei ole rütmitundega kõige paremini. Võime nalja heita, aga see on suur takistus. Ennustamatult raskeks osutusid ka helistike üleminekud, muutub palju ja pidevalt. Muusikat vähe tundvale inimesele on seda keeruline seletada.

Palju see loeb, et noodilugemise oskus on paljudel lauljatel nii kasin, et ei tee täis mummudel ja tühjadel mummudel vahet? See oleks nagu õppida poeemi lugemisoskuseta.

Hookuspookus jah. Kui nii mõelda, on puhas ime, et mingid asjad selgeks saavad. Kuulmise järgi õppides harjutab suur hulk koore, aga see on selge hariduse puudujääk.

Kas muretsete nende pärast, kes ei saanud laulupeole, jätsid ettelaulmisele tulemata või jäid seal jänni?

Loomulikult on mul hea meel kõigi üle, kes peole said. Ma olen ikkagi inimene ja väga kaastundlik nende suhtes, kellele repertuaar üle jõu käis. Mul on väga kahju. Need koorid, kes pidid sellise otsuse tegema ju ka väga paljus toimivad laulupeo nimel, ei ole kontsertkoorid.

Väikeses maakohas on oma koor ka identiteedi küsimus.

Keda vähegi saime aidata, aitasimegi. Kui ikka esitus oli väga vilets, siis selle tagasiside andsime, aga pakkusime uue võimaluse. Mis ma salgan, olen ise käinud kooride juures pärast ebaõnnestumist järele aitamas.

Partiid selged, aga tulemus pehmelt öeldes huvitav?

Inimestel on hääl, sõnad on äratuntavad, aga kooskõla ei ole. Meie kohus oli välja selgitada, mida on õppeprotsessis vaja kohendada.

Projektkoorid selleks, et minna laulupeole? Muidu on töö, lapsed ja aega vähe.

Kas see on siis ikka päris hobi. Kõigil on töö, lapsed ja aega vähe. Need ei ole paraku need koorid ja inimesed, kes hoiavad traditsiooni elus. Ma ei ütle, et nii ei või, aga meil võiks ka laulupidude vahel olla maa kaetud laulukooridega, see oleks jätkusuutlik.

Samas nemad tingimata ei ole ettelaulmistel põrujad.

Paraku see nii on. Nad on tavaliselt küllalt hea kvaliteediga. Siit on küsimus, miks nad edasi ei laula.

Päris ausalt, kas olete mõnikord huvitava kõla pärast ruumist lahkunud, et mitte naerma turtsatada?

Nii pole läinud, aga ma ei salga, et selle peale võib mõnikord naerma hakata, sest asi on nii absurd, et pole midagi kurvastada ka enam. Mõnikord, kui ettelaulmistel tuleb neid mitte kõige kaunimaid esitusi mitu järjest, on ikka sügavalt kurb. Et mis on see asi, mida te käite koos tegemas? Kuidas te ise ennast selles tunnete? Esinemisärevus, see on arusaadav. Seda me tunneme kõik, kes me ka üldjuhid oleme.

Teie esimene laulupeomälestus?

1987 noorte laulupidu. Olin 12-aastane, Võru tüdruk esimest korda Tallinnas. Väga palju üksikasju ma sellest ei mäleta, aga mäletan ühendkoori seas laulmist. See kõla! Ma ei laulnud, ma lihtsalt seisin tummalt ja kuulasin. Alateadlikult sealt midagi minusse jäi. Aga 1990. aasta üldlaulupidu, rõõmus ja ülev sel üleminekuajal, oli minule märgiline. Siis ma olin täiesti kindel, et tahan dirigendiks saada. Teadsin peast kõiki lugusid ja partiisid, käisin dirigentidel sabas ja vaatasin, kui tore neil on. Hiljem selgus, et toreduse juures on muid asju ka. Suur sära, mis dirigendipuldist lauljale kätte paistab, ei ole veel kõik.

Kaks minutit vehkimist ja tammepärg.

Jah. Kui ma tänavust kevadet mõtlen, siis jättis see tugeva emotsionaalse jälje ja nõudis füüsilist pingutust. Muskel ei taha särgi sisse mahtuda.

Kui mitu suurt eelproovi teil oli?

70. Selliseid nädalavahetusi, kus neljapäeval oli proov, reedel ka, laulupäeva ja pühapäeval kaks, esmaspäeva õhtul veel, no neid oli ridamisi. Siis oli küll, et mõistus ütles, et tahaks edasi minna, aga füüsis, et aitab!

Seekordne peadirigent Peeter Perens meeskooride Tallinna proovis kiitis, et õllenali tuli alles eelviimase laulu ajal. Vead korduvad ja naljad ka?

Hästi palju on teksti artikulatsiooniga seotud nalju. Hakkab kostma midagi muud, ebakohast.

Või mis selle itaaliapärase a-ga oli?

No see on see meie kauni emakeele häda, kõik on rääkides madalal, ongi mõnus. Lauldes tekitab see intonatsiooniprobleeme, kõik kõlab mustalt. See a-nali... nagu ma kuhugi ilmusin, siis kõik teadsid, et nüüd tuleb see osa: «Mu isamoo, mu isamoo».

XXVI laulu- ja XIX tantsupeo «Aja puudutus. Puudutuse aeg» tuli.Pildil tule tseremoonia Toomemäel. Esiplaanil vasakul dirigent Triin Koch. Foto: Margus Ansu

Kuidas väliseesti koorid teie töömaale sattusid?

Jaanuaris käisin Torontos, kus on mitu eesti koori. Nad isekeskis püüavad teha eelproovi-laululaagri, kuhu kutsuvad Eestist ühe üldjuhi. Ma olen seal oma kooriga varem käinud ja omapäi ka, nad kutsusid mind. Käisin ka Washingtonis. Hästi toredad proovid, nad on eestlased, aga kõige paremas mõttes teistsugused eestlased. Avatumad. Rõõmu ja elevust on nendelt lihtsam kätte saada. 

Tulemas on ka päris väliskoore, kes on hoolikalt valitud hea kvaliteediga koorid. Mõni laulis ka eesti keeles nii, et mul silmad läksid suureks, isegi hääldusega on tööd tehtud.

Miks nad tahavad tulla?

Eks nad otsivad elamust. Kuidagi see info levib, et nii palju inimesi koos laulab. Nad on aru saanud, et see on midagi suurt ja ilusat. Kui ma mõtlen oma esimese laulupeo kõlaelamust, no see oli vägev!

Laulupeo elujõust ka. Meenutada president Meri ütlemist, et laulupidu pole moeasi, vaid südameasi. Mis on see asi, mis paneb laulupeo nimel pingutama? Miks Eesti inimesed seda väga tahavad?

Kas see on ka vastus, kui ütlen, et ma ei tea?

Küllap.

Jah, ma olen mõelnud selle peale. Sel kevadel eelproovides, võib-olla olen ise… mitte just negatiivne, aga mitte ka lambist positiivne. Kui ma kuidagi tajusin, et inimesed ei ole protsessis rõõmsad ja asjaga kaasas, tekkis mul endal ka küsimus, miks nad sinna tahavad minna. Nüüd ma ütlen, et ma ikkagi täpselt ei tea. Kas see on midagi, mida inimene isegi endale ei seleta, et laulupeole lihtsalt minnakse? Et mis mõttes ma ei lähe, elu aeg olen käinud? Kas inimesed isegi mõtlevad, miks nad lähevad. Ja siis ütlevad, et on palav, et sajab vihma, siis on seal palju inimesi ja kõigiti raske olla ka, kitsas ja muud tuhat häda.

Pole lihtne öelda, aga mul on siiski tunne, et natuke võib selles suunas kaldu olla, et pingutus on päris paljudele nii suur, et läheb üle piiri.

Tartu juubelilaulupidu ja Tallinna suur pidu?

Täiesti teistsugune, ei ole väikevend. Kuidagi kogemata kukub pisendamine välja, – sest need on nii lähestikku –, kuni küsimuseni, kas see on üldlaulupeo eelproov. Tartu laulupidu on täiesti oma programmi ja repertuaariga. Jumal tänatud, et Eestis on ka väiksemad laulupeod.

Kas Tartu laulupeo kavas on mõni oma lemmik?

Kindlasti Eino Tambergi «Isamaale», see on olnud mu lemmiklugu aegadest, kui õppisin Elleri muusikakoolis ja õpetaja selle mulle välja pakkus. See nii väga kõnetas, puudutas ja oli põnev. Ajasild ja võimalus juhatada suurel peol, hästi tore tunne.

Kas Ants Üleoja «Tuljak» ja Triin Kochi «Tuljak» on erinevad laulud?

«Tuljak» on teatavasti tantsulaul. Selle järgi peab tantsida saama ja see peab kulgema kogu aeg ühes meetrumis. Ants Üleoja on teinud sellest laulupeo variandi, kus on sees aeglustused ja akordide hoidmised. Nüüd on valik: kas kõnnin sama ettekäidud rada või lähen teist teed. Peas oligi, et teen teistmoodi. Ühel hetkel otsustasin ümber, mõeldes, et vist ei ole mõtet vett sogada, see võib lauljatele olla keeruline.

Aga tema peale mõtlen iga kord, et no on ikka tööülesanne! Iga kord olen hoidnud hinge kinni, kui tenorid plagama panevad.

Kes on kooridirigentidest eeskuju, kellele rohkem alt üles vaadata?

Omad õpetajad muidugi, selles pole kahtlust. Laulupeo puldis tegutsemas olen väga imetlenud meie kõigi suurt lemmikut Hirvo Survat. Just seepärast, et laulupeokoori saab ta imetlusväärselt oma kätte.

Kui mõtlen Survat aastal 2011. aasta noortepeol intensiivselt juhatamas «Ilus oled isamaa» ja sinna kõrvale Ants Sootsi «Mu isamaa on minu arm», ta nagu õieti ei teegi midagi …

Teda ma oleks järgmisena nimetanud. Karakterite erinevus muidugi. Olen imetlenud, kuidas ta ei välju endast. Läheneb koorile professionaalselt ja sisuliselt, ei mingit teatrit ega tsirkust: siin on minu käed, siin on minu mõte, minu tõlgendus.

Mis on dirigendi kõige tähtsam tööriist – kõrvad või käed või süda?

Kõrvad ja käed ja süda. Nii on. Käed peavad muusikat väljendama. Läbi selle, mis sa kuuled, saad anda järgmised juhised. Kui südamega ei tee, ei ole asjal mingit mõtet.

Kui seal puldis tuhanded lauljad vastu vaatavad, mida te näete?

See, mida dirigent otsib, on kindlasti ja alati tagasiside. Laulpeokoor pole erand. Ülemiste ridadega on raske silmsidet saada, aga parajas vaateulatuses on terve hulk inimesi. Samamoodi otsid need silmad, kellegi, kes on asjaga kaasas. Neid nägusid mäletad ka alla tulles. Ma ei otsi oma koori inimesi, aga hakkan nägema nägusid, kes on eelproovist meelde jäänud, näiteks Saaremaalt. Seal eelproovis hakkasin küsima, mis neil suuremat uudist ka on ja üks härra eest reast vastas: «Särg jookseb.» Ja ma tean seda inimest ja tunnen ta ära igalt poolt. Nii on ka mujal. Võrdlemisi võõrad inimesed, aga sa mäletad ja leiad ta inimsummas üles.

Mida peaks tegema, et eesti laulupidu 200 õnnestuks pidada viiekümne aasta pärast? Laulupidu pole konserv, iga pidu on muutumine.

Mustri või formaadi mõttes ei tuleks muuta. Mina selle kallale ei läheks. Peaks aga mõtlema, kuidas pingituse ja rõõmu vahel tasakaalu leida. Mulle tundub ikkagi võtmeküsimus, miks inimesed peaksid tahtma seda edasi teha. Oleme viimaste pidudega palju katsetanud ja tellinud uut loomingut. Mõeldes ka, et kaua me neid eelmise sajandi algusest pärit laule laulame. Mõnes mõttes on uue pealetung olnud intensiivne, laulupeokontserti võib nimetada juba uue muusika kontserdiks. Arvan, et päris nii see ikkagi olla ei tohi. Peame tasakaalu suunas tagasi mõtlema.

Otseselt mingit katastroofi pole mul olnud, aga tunnet, et see seltskond võib kohe käest ära minna, on ikka olnud. See on päris hirmus tunne.

Teisipäeval hilisõhtul oli meil kooriproov ja üks issi pidi lapsega magama minema. Soovilauluks enne lahkumist oli just Pärt Uusbergi «Igaviku tuules», selleks peoks kirjutatud laul.

See on vägev lugu, väga mõjus lugu, nii palju, kui oma kooride lauljate emotsiooni näen. Jah, ma ei taha öelda, et uudisteoseid üldse ei tohiks olla, aga see on tasakaalu küsimus.

Millal tuleb järgmine «Mesipuu»? Lisa lauludele, mis on laulupeo kavas vältimatu?

Seda ei saa tekitada. Kuid igaüks, kellelt laulupeo lugu on tellitud, tahaks kirjutada «Mesipuu». Loo, mis inimestele nii väga korda läheb. Mõnda aega ei ole see õnnestunud.

Kas laulupeodirigendile on aasta enne laulupidu ja aeg pärast 7. juulit väga erinevad?

Täiesti. Töö laulupeo nimel on hästi intensiivne, südameasi. Natuke on isegi küsimus, kuidas edasi, kui seda kõike enam ei ole. Sellel kevadel on mu omad koorid natuke õnnetus seisus, sest see, kes neil oli, on kogu aeg kusagil mujal. Olen pidanud paluma kolleege, et kas nad läheks ja teeks minu kooriga tööd, muidu me ei saagi laulupeolaule selgeks.

Ja nüüd isiklik küsimus, et kui on vaja olla Tartus ja Tallinnas ja Narvas ja Kuressaares, kas siis kodusest Võrumaast ei hakka puudust tundma?

Tunnen Võrumaast puudust iga jumala päev. Maakodu on mul väga südame küljes, see on koht, kus ma tunnen ennast hästi. Ma olen selline puude ja taimede istutaja, igal kevadel ostan igaks juhuks hästi palju taimi. Mulle meeldib istutada, pärast käin ja imetlen. Sel kevadel, pean tunnistama, pole seda üldse teinud. Ja see on mõnes mõttes hirmutav. Kas ma tõesti ei jõudnud kordagi?

Teisalt on väga palju toredat veel ees: Tartu laulupidu ja suur laulupidu on alles tulemas. See osa, mis praegu käes, on väga ilus ja väga kosutav.

Kas see on elu, millest 1990. aastal laulupeol unistama hakkasite?

Jah on. Olen tundnud, et see, mis ma teen, ongi see, milleks ma olen siia ilma tulnud. Natuke on mõned asjad ka teisiti, kui ma arvasin. Aga eemalt vaadates paistabki teisiti. Lähedalt vaadates näed, kui mõned praod ja mõrad on ka pildis sees. Aga nii on läinud ja nii on kõik hästi.

CV

• Sündinud 13. mail 1975 Võrus.
• Lõpetas 1997 Heino Elleri muusikakooli koorijuhtimise erialal Vaike Uibopuu klassis, 2001 Eesti muusikaakadeemia Kuno Arengu käe all ning 2004 sealsamas magistriõppe.
• TÜ akadeemilise naiskoori, selle Tallinna vilistlaskoori ja TÜ kammerkoori peadirigent.
• Oli 2007 noorte laulupeol neidudekoori ja 2009 laulupeol naiskooride dirigent. 2011 noorte laulupeol neidudekooride ja 2014 laulupeol naiskooride liigijuht.
• Tänavuse Tartu laulupeo peadirigent ja laulupeo «Minu arm» segakooride liigijuht.