Kaspar Koort: lootust on ikka, kui lubate unistada

Kaspar Koort

FOTO: Sille Annuk

Kui laps ise unistab Ronaldo või Messi sarnaseks palluriks saamisest või Madridi Realis mängimisest, siis ei tohi treener sellele unistusele vett peale tõmmata teda sõbralikult õlale patsutades, et unista ikka millestki reaalsemast.

Kired Saksamaal vaeseomaks klobitud Eesti jalgpallikoondise – ja laiemalt Eesti jalgpalli – oleviku ja tuleviku ümber ei taha kuidagi lahtuda.

Koondise treenerid eesotsas Martin Reimiga panid ameti maha, kuid selles, kas uue, praegu veel nimetu lootsi juhtimisel algab rahvusmeeskonna uus jõuline tõus, julgevad paljud jalgpalliinimesed kahelda. Küsimus pole treenerites, vaid materjalis, millega neil tuleb opereerida – ning seda materjali pole paari kuuga võimalik uuele kvalitatiivsele tasemele viia.

Nahatäis 0:8 Saksamaalt ei peaks Eesti jalgpallile olema äratuskellaks, vaid kohaks, kus on õige hetk teha meie noortesüsteemile restart. Äratuskell oleks pidanud plärisema juba mitu aastat, kui vaadata klubisid ja liigasid, kust meie parimad pallurid koondist esindama tulevad.

Miks pole me suutnud üles kasvatada koondisejagu mängijaid, kellest seitsme-kaheksa tase lubab neil iga nädal platsile saada mõnes Euroopa keskmiselt tugevas (näiteks Belgia, Türgi, Šveitsi) liigas, kolm-neli oleks kindlad mängumehed aga mõnes Inglismaa, Saksamaa või Hispaania klubis?

Aprillis kirjutasin samal teemal arvamusloos «Jalgpallihallid lahendavad vaid pool probleemist» (TPM 15.4) ning teemat sai edasi arendatud ka Tartu Postimehe raadiosaates. Olen endiselt seisukohal: meie jalgpallipüramiidi teravaima tipu probleemide juured peituvad selles töös, mida tehakse – või pigem, mida ei tehta – poistega, kes alles alustavad oma jalgpalluriteed.

Aga seni, kuni see algharidus pärineb onu Antsult, kes päeval kaevab kopaga kraavi ja õhtul teeb missioonitundest treeneritööd, pole meil moraalset õigust selliseid küsimusi esitada.

Meie seis ei ole lootusetu, kuid selleks, et Eesti koondis saaks kanda kinnitada Euroopa tugevate keskmike seas, kes jõuab ka suurturniiridele või vähemalt nende piirimaile, tuleb alustada poistega tõsist tööd kohe, kui nad esimest korda trenni tulevad, mitte aga 15- või 16-aastaselt, sest «niikuinii on meie laste areng aeglasem, kui neil, kel õnn lõunamaa päikese all sirguda», nagu vahel ikka vabandavalt öeldakse. Aga siis on juba lootusetult hilja.

Tahan rõhutada: igast jalgpallitrennis käivast poisist ei sirgu koondislane, kuid klubides tehtav töö peab andma neile baasi, mille pealt on võimalik 16–17-aastaselt siirduda mõnda välismaisesse jalgpalliakadeemiasse, jätkata seal tööd ning lõpuks tehtud töö viljana teenida profileping. Ning koondisekutse.

Ent kui see baas, jalgpalli ABC on puudulik, pole see lihtsalt võimalik. Nagu pole võimalik lugeda Shakespeare’i, osates vaevalt veerida. Mäng algab esimest puutest, jalgpall teisest puutest. Meie mäng paraku pahatihti juba esimese puutega lõpebki.

Ehk oleks meil aeg pöörata pilgud hoopis Sloveeniasse ja Islandile ning uurida, kuidas nemad, samuti ju väikeriigid, on jõudnud jalgpalli kõrgeimasse mängu.

Meie jalgpallitreenerite süsteem on üles ehitatud selliselt, et esmalt juhendab asjahuviline kõige väiksemaid lapsi, kui viitsib ja huvi on, siis teeb järk-järgult endale koolitustel «paguneid» juurde, kuni viimseks on omandanud UEFA PRO taseme, millest kõrgemat kvalifikatsiooni pole. Selline mees või naine võib juhendada klubide esindusvõistkondi ning üldse rinna uhkelt kummi ajada.

Kui tahame oma jalgpalliga kusagile jõuda, tuleks need PRO litsentsi omanikud aga näiteks viieks aastaks kohustuslikus korras suunata kõige väiksemate vutimeestega tegelema ja neid arendama. Siis me saame neilt poistelt kümne aasta pärast nõudlikult pärida: miks sa esimese puutega palli väravanurka ei kihutanud – sa oled ju ometi saanud oma jalgpalluri alghariduse meie parimatelt!

Aga seni, kuni see algharidus pärineb onu Antsult, kes päeval kaevab kopaga kraavi ja õhtul teeb missioonitundest treeneritööd, pole meil moraalset õigust selliseid küsimusi esitada. Selles kontekstis olen mitmel puhul tabanud mõtlemast: kas Eesti jalgpalli tulevikule on kasulikum, kui endised koondislased, nagu Aleksandr Dmit­rijev, asuvad kohe pärast mängijakarjääri lõppu peatreeneriks mõnes Premiumi liiga klubis, selmet anda oma kogemusi edasi kõige noorematele, kes alles on oma teekonna alguses ja kellest tegelikult sõltub meie jalgpalli tulevik?

Üle vaadata üldse kogu see PRO-treenerite koolitussüsteem. Praegu ajab seal tarkusi taga neljas lend tipptreenereid, kuid juhendamise mõttes on sisuliselt tegemist ühe ja sama ringiga: esimest lendu juhendas hollandlane Jelle Goes, teist tema kaasmaalane Arno Pijpers, kolmandat ja neljandat Pijpersi õpilane Karel Voolaid (kusjuures Pijpers on praeguse lennu mentor). Ehk sisuliselt on tegemist Hollandi süsteemiga, kuid julgen väita, et see, mis meid praeguseks siia on toonud, ei vii meid enam edasi.

Ma ei sea absoluutselt kahtluse alla Goesi või Pijpersi erialast kompetentsi, kuid on keegi küsinud, et kas see Hollandi süsteem sobib meile ikka kõige paremini? Sest ärgem unustagem, et ühelt poolt on Hollandis ala kandepinna tõttu võimalik ühe käega sada poissi kõrvale lükata ja teisega kakssada nende asemele võtta, teisalt aga: meie (praegune) noortetöö ei kasvata paraku mängijaid, kes suudaks mängida sellisel tehnilisel ja taktikalisel tasemel nagu hollandlased. Seda on ka kõige kõrgemal tasemel välja öeldud, et pole mõtet luua illusioone, nagu me suudaks kunagi mängida nagu FC Barcelona. Juhtumisi on selle FC Barcelona tiki-taka juured aga just Hollandi koolkonnas.

Mäng algab esimest pallipuutest, jalgpall teisest puutest. Meie mäng paraku pahatihti juba esimese puutega lõpebki.

Ehk oleks meil aeg pöörata pilgud hoopis Sloveeniasse ja Islandile ning uurida, kuidas nemad, samuti ju väikeriigid, on jõudnud jalgpalli kõrgeimasse mängu? Tuua siia tarkusi ja kogemusi jagama nende riikide spetsialiste ja pöörduda nii tagasi ka juurte juurde – mäletatavasti oli mees, kes pani 1990. aastate keskel eestlased tänapäevaselt jalgpallist aru saama, just nimelt islandlane.

Remargi korras: juunikuistes EM-valikmängudes kuulus Islandi 25-liikmelisse koosseisu kaks ja Sloveenia omasse kolm koduliiga mängijat. Meeste nimede tagant võime leida aga sellised klubid nagu Madridi Atletico, Moskva CSKA, Everton, Peterburi Zeniit, Istanbuli Fenerbahçe. Miks meie ei saa?!

Paari aasta eest näidati Eesti jalgpalli liidu lastejalgpalli koolitusel õpetlikku klippi sellest, kuidas üks isa noomis oma järeltulijat ja ütles, et nii mängides temast küll Ronaldot ei tule. Koolitaja rõhutas, et see on väga vale lähenemine ning Ronaldode ja Messidega võrreldes pannakse lapsele asjatuid pingeid.

See võib ju nii olla, kuid kui laps ise unistab Ronaldo või Messi sarnaseks palluriks saamisest või Madridi Realis mängimisest, siis ei tohi treener sellele unistusele vett peale tõmmata teda sõbralikult õlale patsutades, et unista ikka millestki reaalsemast, näiteks Premiumi liigas mängimisest. Just sellest ei tohi see laps unistada, sest siis on meil ka kümne, kahekümne ja kolmekümne aasta pärast koondis, kes saab Saksamaalt 0:8 tappa.

Tagasi üles