Augustis, kui suvi hakkas juba läbi saama, mattus linn pimedusse. Kriis oli Tartu rahakoti nii hõredaks teinud, et tulesid enne ööd enam põletada ei tohtinud.
Mart Kivastik: pime linn
/nginx/o/2015/09/24/4522767t1h18d7.jpg)
16. detsember 2011, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seetõttu meenutas augustiõhtute Rüütli tänav twilight-filmi. Soojas, kuid ülihämaras kesklinnas eksles inimvarje, omasid ja välismaiseid, kes üritasid pimeduses käsikaudu edasi kobada ja mitte üksteisele otsa joosta.
Kui tänavavalgustus lõpuks sisse lülitati, oli tänav tühi. Kaua sa ikka pimeduses müttad.
Umbes samal ajal korraldati siin mingit rahvusvahelist arhitektuuriüritust. Tolle osalistel paluti anda kõrvalpilk Tartule, et teada saada, mis tundub neile meie juures ilus ja mis mitte. Hiljem avaldas Postimees «uuringu» tulemused. Sellest selgus, et muidu on ju Tartu kena linn, aga pime. Selgus, et me ei näe.
Saabus sügis. Ja justkui ühe hiina vanasõna kinnituseks, et herilane nõelab ikka nutvasse silma, rabas meid teade, et Rein Lang on otsustanud muuta Tartu kunstimuuseumi muuseumist filiaaliks. See kõlas nii uskumatult, et esialgu peeti seda naljaks, ja alles pikapeale hakati aru saama, et see polegi nali, vaid tõsine kavatsus.
Jäi mulje, et asjasse pole süvenetud. Lang on küll olnud suur teatrisõber, Tartus õppinud ja isegi korraldanud meie suurepäraseid levipäevi, aga kõike ka ei jõua! Muidu oleks ta teadnud, et Tartu muuseum on nii suur tükk Eesti kunstiloost, et seda «filiaalistades» pandaks miin kogu Eesti kunstielule, aga milleks? Kunstiga on alati ilusam kui ilma kunstita, see on vana tõde.
Iseasi, kui tahetaks Tartu muuseumi pisut kannustada ja omaenda vigu parandada. Kohati ongi muuseumis unelema jäädud. Aga see vaikelu Tartu kunstimuuseumis on kultuuriministeeriumi enda otsus, õigemini ühe teise kultuuriministri, Signe Kivi otsus, kui ta eelmisel korral Tartus korda majja lõi.
Tol korral ei meeldinud ministrile direktor Enriko Talvistu, kes oli tema arvates liiga agar, toppis nina kõikvõimalikesse asjadesse, tekitas pahandusi, ei olnud küllalt aupaklik, aga! Muuseum toimis. Sellest hoolimata aeti tülikas direktor ära ja pandi tööle uus, kes oli korralik ja vaikne.
Sellest järgmine direktor valiti nii tagasihoidlik, et teda ega muuseumi polnud enam üldse märgata. Isegi osa Vallikraavi maja aknaid löödi plekiga kinni, ja jäi üha pimedamaks. Uue kunsti ja raamatukogu ühismaja arhitektuurikonkurss kukkus ka kolinal läbi ... Nii et Tartu kunstimuuseumi väljasuretamine on olnud järjekindel ja sihipärane töö.
Justkui sellest pole veel vähe, tuli uus sõnum. Seekord otse Euroopast, et mitte öelda Siim Kallaselt. Tuleb välja, et tulevane Eestit Euroopaga ühendav kiirrong ei sõida läbi Tartu, vaid läbi Pärnu. Sest nii on mõistlikum ja odavam. Ja ei ole ei Eesti ega Euroopa ega üldse kellegi huvides, kui see rong siin Tartus oma kallist aega raiskab.
Seekord ei eelnenud teatele mingit arutelu, ei lehtedes, ei kusagil mujal. Lihtsalt öeldi, et kulla tartlased, teie ja ülejäänud Lõuna-Eesti koos Valga ja Võruga on nüüd ühe hoobiga Eestist, no tühja sellest, aga ka Euroopast (!), välja arvatud. Teil on võimalus sõita Riiga või Pärnusse ja sealt eurorongi peale karata ... No tänan! Tartu olemine Euroopas hakkab edaspidi sõltuma Finnairi ja Air Balticu (mitte Estonian Airi, teda Tartu ainult segab, tuleb siin lennata ainult selleks, et lätlased ja soomlased ei lendaks) äriplaanidest.
Nii et kui me nendesse plaanidesse miskipärast ei sobi, siis hopsti reele ja läbi lume Tallinna poole nagu kaugeltnurgamehed ikka.
Lõpuks on siis meile puust ja punaseks ette tehtud, et Lõuna-Eesti koos Tartuga on otsustatud jätta võssa kasvama. Siin jätkuks muidugi loodusturism, paigutataks üha enam veebikaameraid karude ja ilveste jaoks, säilitataks suitsusaunu ja muud vanavara. Lõuna-Eesti olekski üks suur Eesti rahva muuseum, maja pole selleks tarvis ehitada.
Justkui seda kõike ette aimates on Eesti Kontsert üle vaadanud ka oma muusikaelu plaanid. Mistõttu juba tükk aega ei jõua parem osa kontsertidest Tartusse, vaid Tallinna ja isegi Jõhvi uude kontserdimajja, loomulikult ka Pärnusse, kuhu hakkab käima too rong. Ning ka PÖFFi programmi paremat osa Tartus ei näidatud. Niisiis on Tartus pimedam kui kunagi varem.
Kõik mu sõbrad ja tuttavad on sellest ammu aru saanud ja arutavad murelikult omavahel, mis nii saab. Ja mis teha, et seda kõike ei juhtuks. Et muuseumi ja Tartu kunstielu päris maha ei mängitaks, et see rong siiski läbi kogu Eesti ja Tartu sõidaks, mitte ei kihutaks mööda mereäärt, nagu Euroopa ja Tallinn omavahel kokku on leppinud.
Ja et Pärt ja Järvid Tartusse tagasi tuleksid. Paarsada aastat tagasi esinesid Tartu Ülikooli aulas isegi Franz Liszt ja Clara Schumann. Tookord jäi Tartu veel Euroopa teele.
Kõigile on selge, et Tartu käib alla ja kolgastub. Ja kõik, absoluutselt kõik on sellest aru saanud, peale – kelle? Peale Tartu linna ja meie enda valitud juhtide, kellele see ei lähe justkui korda. Kelle suust ei tule kippu ega kõppu. Kas neile on täiesti ükstapuha, et meid rongist maha jäetakse?
Igatahes ... nad ei näe!?