Indrek Mustimets: mis lugu rahva mälestustest pidada

Indrek Mustimets Foto: Kristjan Teedema

Suur osa Tartu kalmistuist on muinsuskaitse all, kuid mäletamine, küünla süütamine ja elementaarne hool ei nõua muinsuskaitse tegevusluba.

Just sellist pealkirja kandis Jakob Hurda 1871. aastal Eesti Postimehes avaldatud kirjatöö. Hurt kirjutas küll peamiselt vanavara kogumisest ja selle tähendusest väikesele rahvale, kuid 150 aastat hiljem on meie suurmeestestki saanud «rahva mälestus». Üks osa sellest on nende meeste ja naiste rahupaigad ning hool nende eest. Ainuüksi Raadi kalmistutel on neid oma looga maetuid üle 40 000 ja eks iga inimese rahupaik ole püha paik, mis väärib lugupidamist. Nii pole see paraku alati olnud.

Teame ju, et Tartu kalmistuid läinud sajandi 40.–50. aastatel suures ulatuses rüüstati ning nõnda kadus sadu meie kultuuriloole tähtsaid kalme, mälestuspaiku või kabeleid, ka terveid kalmistuid suure Raadi kalmistu piires.

1941. aasta Tartu Kommunist kirjutab: «Nimetatud kalmistu korrashoiu all tuleb mõelda mitte üksi tavalist teede puhastamist, matmispaikade korraldamist jne, vaid üldist ümberplaneerimist /…/, mille tulemusena kaoksid vana kapitalistliku korra klassivahede tüüpilised jäänused, nn. «koplid» (raud- ja puuaedadega piiratud /…/ matmispaigad) ja oma hinnalt ja suuruselt üksteist üle trumbata püüdvad ning sageli üsna maitsetud mälestusmärgid.»

Sellele kuritööle on valus mõelda ja veel valusam ette kujutada seda inimkätt, mis söandas toona hävitustöö ellu viia. Kuid nii nagu kirjutab Bernard Kangro: «Süda ei põle ära, mitte üheski tules», ei kao meiegi mälestustest teadmine ühe või teise haua olemasolust, vajadusest need meie endi jaoks päästa. Meil on see võimalus.

Tasapisi ja päevast päeva me kalmistupärandi taastamise ja kalmistukultuuriga ju tegelemegi. Ei saa küll taastada kadunud hauamonumenti, sageli ongi nende jäljed jäädavalt kadunud, kuid eks aegki too üht-teist päevavalgele. Paari aasta eest oli suur üllatus leida Vana-Jaani kalmistu haudade vahelt unikaalne ja kordumatu kujuga suur hauakivi kunagisele Tartu kaubahoovi arhitektile Johann Adolf Gabriel Siegfried Kranhalsile ja Tartu ehitusmeistrile Johann Nicolaus Friedrich Langele – märk suurtest eludest ja märk imelises Tartu kalmistukunstis. Eks ole mitmel laual unistavaid nimekirju, millised hauaplatsid võiks järgmisena Tartu kalmistutel korda teha ja tähelepanu saada. Ka need, millel olevad nimed meile vähe ütlevad, kuid mille imelised hauakaunistused on endiselt maailma ühed ilusaimad. Neid on ainuüksi Raadil kümneid ja need on oluline osa Tartu loost.

Paljude haudade juurde on tee rohtunud, kuid üheskoos saame paljutki korda teha ja sel viisil väärikalt oma Tartus loosse suhtuda.

Hauaplatside taastamisel aitavad kaasa mälestused, kindlasti ka fotod ja joonistused ja just nõnda saab neil päevil korrastatud ja uued bareljeefid laulupidude suurkuju, helilooja ja ajakirjaniku Karl August Hermanni hauamonument Uus-Jaani kalmistul. Koos kõrgema kunstikooliga Pallas on taastatud piinlikult kaua ootama pidanud hauamonument, meile nii püha paik. Ja kui tööga pihta hakati, tuli välja, et monument oli algul hoopis teistsugune, kui meie päevil näha – oli rohkelt kaunistusi ja uhket monumentaalsust. Ehk jõuame taastamise teises etapis tegeleda algse väljanägemisega. Aga ikkagi: oleme monumendi puhastanud ja auväärsesse paistesse tõstnud, puhastanud ka hauaplatsi taga nõlva võsast ja rämpsust. Loodetavasti leiavad hauale nüüd tee ka laulupeolised, koorilauljad, seltsid, ajakirjanikud ja linnakodanikud.

Eesti laulupeo 150. sünnipäeva eel on hea meel, et Tartu linna ja linnaasutuse Kalmistu koostöös oleme saanud suuremat tähelepanu pöörata eriti neile kalmudele, mis on kultuuriloole ja laulupidudele olulised. Pidev hool kalmistute üldisel korrashoiul on niikuinii, kuid üha enam on meie kohus ajast räsitud hauaplatse ja -monumente restaureerida. Aeg on katnud paljud hauad puude, põõsaste ja kõige muuga, mis sööb ja hävitab – kuniks seda tähtsat enam nähagi pole, kuniks mälestus unustuse hõlma kaob. Nüüd saame suures rahus öelda: vahetult enne laulupidu said korda Johann Voldemar Jannseni, Adalbert Hugo Willigerode, Ado Reinvaldi, David Otto Wirkhausi, Friedrich Robert Faehlmanni ja August Wiera hauamonument. Hermanni haud lisaks.

Küll piisk kõigest sellest, mida Tartu rahulad endas hoiavad, aga võiks ka öelda, et piiskhaaval me oma mälestuste hoidmisel edeneme. Tartus on hulk õppeasutusi, muuseume ja muid asutusi, kelle hooleks on mõne hauamonumendi või hauaplatsi eest hoolt kanda. Aga võiks ehk palju enam olla. Nii ootavad ka linn ja Kalmistu, et üks või teine haud saaks mõne organisatsiooni, ühenduse või kogukonna tähelepanu, ka haua korrastamise eestvedajana. Loodan, et haudade korrastamise ühistöö saab silmanähtava kuue juba sel sügisel. Me sooviks koos Tartu koolide ja organisatsioonidega unustatud haudadel talgupäeva teha.

Suur osa Tartu kalmistutest on muinsuskaitselise väärtusega ja ei olegi võimalik, et «üks suur raha» ja «üks suur talgupäev» suudaks õiendada hetkega kõik võlad. Muinsuskaitselised hauad ja alad nõuavad õppinud ja oskustega tegijaid, kuid sellegipoolest ei ole kunagi keelatud möödamineja ja möödavaataja staatusest astuda nende hulka, kes märkavad, võibolla isegi kummardavad ja nopivad hauaplatsilt sügislehed, prahi või muu sinna mitte kuuluva. Mäletamine, küünla süütamine ja elementaarne hool ei nõua muinsuskaitse tegevusluba.

Tartus on õnneks palju neid, kes surnuaedadest hoolides läbi käivad, silma peal hoiavad, korda loovad (ja linnale ja Kalmistule hoolest ja hooletusest märku annavad).

Ainuüksi Raadi kalmistutel on neid oma looga maetuid enam kui 40 000 ja eks iga inimese rahupaik ole püha paik, mis väärib lugupidamist.

Kalmistukultuur ja hauad aitavad lahti rääkida meie kultuurilugu. Selleks tarbeks on Tartu välja andnud oma esimese Raadi kalmistute teejuhi ning kootöös kirjastusega Hea Lugu ilmus monograafia Raadi kultuurilooliselt tähtsatest haudadest.

Tartu ülikool on väärikalt tähistanud rektorite hauad ning hoiab silma peal ülikooliga seotud mälestuspaikadel. Paljud organisatsioonid (ka sõjaajalooga seotud seltsid) on oma südameasjaks võtnud kalmistukultuuri hoidmise ja haudade korrastamise.

Tartu kalmistutel võib iga päev märgata, et korda on tehtud midagi uut või et millegi eest on hoolt kantud. Näiteks taastatakse järjepidevalt kabeleid – viimati Telleri kabel ja sellel kevadel Rauch-Seydlitzi kabel ning ees ootab Arraku kabeli restaureerimine. Sellel suvel saab Kalmistu tänava äärne idamaine kabel tipuosa tagasi.

Tartu Raadi kalmistu kuulub Euroopa kultuurilooliselt oluliste ja silmapaistvamate kalmistute nimistusse ja organisatsiooni (significantcemeteries.org). Selle võrgustiku kaudu on võimalik näha, kuivõrd tähtis on Euroopas kalmistukultuur ja rahulate kultuuriväärtuslik külg.

Loodan, et need, kes seda artiklit loevad, annavad linnale ja Kalmistule tagasisidet, mida ja kuidas Tartu rahulatel veel võiks märgata ja korda teha. Oleksime tänulikud ka mälestuste, jooniste ja fotode eest, mis aitaksid Tartu kalmistute lugu paremini mõista ja näidata. Paljude haudade juurde on tee rohtunud, kuid üheskoos saame paljutki korda teha ja viisil väärikalt oma Tartus loosse suhtuda. Et siis: mis lugu rahva mälestustest pidada? Eks pidagem lugu iseenda loost ja laulust, elust ja väärtustest – seda meie rahva südametunnistust ei kirjuta meie eest keegi teine kui vaid me ise.