Suurmehe monumendiks sai Eesti Rahva Muuseum

Kes Jakob Hurt oli, teab Eestis noor ja vana, teatab suurmehele pühendatud postkaart. 22. juulil on Hurda 180. sünniaastapäev.

FOTO: Tartu linnamuuseumi fotokogu

Taasiseseisvunud Eesti oma rahale, kümnekroonisele, jäädvustati Jakob Hurt. Nii suur au sai osaks vähestele. Ta oli eriline juba oma eakaaslaste hulgas, sest tal õnnestus lisaks kihelkonnakoolile lõpetada Tartu kreiskool, gümnaasium ja lõpuks Tartu ülikool ning jääda sealjuures eestlaseks.

Jakob Hurt sündis 1839. aasta 22. juulil Võrumaal Põlva kihelkonnas Vana-Koiola vallas Himmaste külas ning kodukant on teda alati meeles pidanud. Kui 1920. aastate lõpus ehitati Tartu-Petseri raudtee, pakuti ühe peatuse nimeks Dr. Hurda peatus. See soov jäi siiski täitmata, sest vana kihelkonnakeskuse nime kandev Põlva raudteejaam asub Hurda sünnikodust vaid kilomeetri kaugusel. Lisaks Tartule on Hurda mälestussammas ka Põlvas, kirikus on temale pühendatud mälestustahvel. Ka Põlva rahvahariduse selts on Jakob Hurda nimeline.

Jakob Hurt oli väheseid eestlasi, kes luges aastail 1857–1861 teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles ilmunud «Kalevipoja» esmatrükki. Hiljem meenutas ta, millise vaimustusega ootasid noored eesti haritlased järgmise vihiku ilmumist. Peagi said alguse Kalevipoja õhtud, kus eepost ette loeti ja seletati. Sama seltskonna asutatud Eesti Üliõpilaste Seltsile on Hurt olnud alati vaimseks isaks.

Rahvavalgustaja ja keelemees

Hurt on jäädvustunud meie ajalukku vanavara suurkogujana, rahvusliku ärkamisaja ideoloogina. Vähem teatakse tema tegevusest saksakeelses Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES), tema üleskutsest ainelise vanavara kogumiseks.

Noorusajal oli Hurdal vähe võimalusi Eesti asja ajada, sest puudusid eestlaste seltsid, ning nii tuli astuda 1838. aastal baltisaksa estofiilide ja mõne eestlase asutatud Õpetatud Eesti Seltsi. Seltsi eesmärk oli edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. Hurt astus seltsi esimese üliõpilasena 1862. aastal, hiljem oli eri rahvustest liitujaid arvukalt.

Enne teda olid eestlastest seltsi juhatusse kuulunud vaid Friedrich Robert Faehlmann ja Dietrich Heinrich Jürgenson. Aktiivselt tegutses seltsis Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kui 1888. aastal tähistati seltsi 50. aastapäeva, valiti Hurt selle auliikmeks.

1860. aastail loodeti seltsis hakata välja andma uut eestikeelset rahvahariduslikku ajalehte Eesti Koit, mille mõtte juures oli Kreutzwald, teda sooviti ka lehe toimetajaks. Kreutzwaldi loobumisel oli nõus toimetajaks hakkama Hurt. Ta koostas ajalehe sisu jaoks põhjaliku kava: õpetliku sisuga kirjutised loodusteadustest, arstiteadusest, põlluharimisest ja karjakasvatusest, geograafiast ja etnograafiast, ajaloost eriti kuulsate meeste elulood, kasvatustööst kodus ja koolis, kiiduväärt ja halbadest kommetest, lisaks ilukirjanduslik osa. Kahjuks ei saadud baltisakslaste vastutöötamise tõttu ajalehe väljaandmiseks luba.

Kui rahvavalgustusliku tegevusega ei olnud seltsis võimalust tegelda, avaldas Hurt seltsi väljaannetes mitmeid teaduslikke kirjutisi eesti keele ja eestlaste kohta saksa keeles. Erand oli ÕESi väljaandel 1864. aastal ilmunud «Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi». Hurt oli tulihingeline uue kirjaviisi pooldaja, kelle põhinõue oli kirjutada võimalikult nõnda, kuidas räägitakse. Ta oli 1860. aastail üks paremaid eesti keele tundjaid ja Kreutzwald soovitas teda 1862. aastal «Lihvlandi Talorahva Seaduse» tõlkijaks. Kuigi Hurt valis toetajate soovitusel ülikoolis teoloogia, oleks ta ise tahtnud õppida just keeleteadust.

1867. aastal kirjutas ta Johann Kölerile südamesoovist pühendada end soome keelte ja eesti vanavara uurimisele, sest sel põllul on võimalik jääda kindlamasse ühendusse oma eesti rahvaga. Takistuseks pidas ta eriteadusliku eelhariduse puudumist ja kartust, et see töö vaevalt korraliku sissetuleku tagab. 1886. aastal kaitses ta Helsingi ülikoolis eesti keele alal doktoritöö. Kui 1893. aastal ilmus J. F. Wiedemanni «Eesti-saksa sõnaraamatu» 2. trükk, jäi Hurdale sõnaraamatu väljaandmise töö.

Vana aeg asjades

1888. aastal sai Hurt üldtuntuks üleskutsega «Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele», kus ta palus igasuguseid rahvamälestusi ehk vanavara, mis esivanemate elust tunnistust annavad, paberisse panna ja üleskutse autorile saata. Nii sai alguse rahvaluule suurkogumine.

Peagi alustas ÕES ettevalmistusi Riias toimuvaks X ülevenemaaliseks arheoloogiakongressiks ning eesti ja läti etnograafia näituseks. Baltisakslastest seltsi juhatus nägi ainuvõimalike initsiaatoritena eestlasi Jakob Hurta ja Oskar Kallast. 1894. aastal kirjutas Hurt ainelise vanavara kogumise üleskutse «Kiri ja palve teaduse sõbradele». Ta rõhutas, et meil on veel asju, mis on vanaaja teaduseks väga tähtsad, sest neis on palju vana aega alles, need asjad on elav ajaraamat, kust endiste põlvede eluviisi, majapidamist ja töötegemist võime tundma õppida.

Asjadeks, mida koguda, on rahva endise aja riided, ehted, majariistad, tööriistad ja mõned muud tarvituse asjad. Erinevalt Kallasest Hurt ise vanavara kogumas ei käinud. Kahjuks ei muutunud ainelise vanavara kogumine üldrahvalikuks aktsiooniks, paljuski sakslaste loiduse tõttu.

Kongressil jäi eestlaste näitus lätlaste väljapaneku varju, sest lätlased suutsid algatada kõiki lätlaste elupaiku haarava kogumistöö. Üks põhjusi oli kindlasti rahva soovimatus esemelist vanavara ära anda, sageli ei tahetud ka raha eest midagi loovutada. Nii mõnigi ei tahtnud oma vanu asju ilmarahvale naeruks anda. Ometigi tehti algust olulise ettevõtmisega ja uue sajandi algul oli Kristjan Raual ja teistel kogujatel märksa lihtsam inimesi vanavara kogumistöö vajalikkuses veenda.

Küll aga pälvis kongressil erilist tähelepanu Hurda vanavara kapp, mis Peterburist Riiga toodi. Hurt esines kongressil kõnega, mille ta hiljem ise eesti keelde tõlkis ja Olevikus avaldas. Oluline oli Hurdale ja teistele eestlastest delegaatidele suhtlemine eri maade teadusmeestega.

Selle aasta juubelilaulupeo tuli teeb peatuse ka Hurda sünnikodu õuel, sest Hurt oli esimese üldlaulupeo peamine kõnepidaja. Parim monument Jakob Hurdale on tema mälestuseks asutatud Eesti Rahva Muuseum.

Tagasi üles