Mariann Raisma: toome Toomele saemehed ja lambad

Mariann Raisma Foto: Margus Ansu

Kuidas peaks tooma Toomele enam elu, et tajuksime Toomemäge kui ülikooli sisehoovi, aga ka kui sümboolset Tartu alusmüüri?

Lambad Foto: Artur Kuus

Minult küsiti ükspäev, kas võrreldes nõukogude ajaga on muutunud need inimesed, kes Toomel käivad. Muidugi on, vastasin. Kui mõtleme tagasi nii nelikümmend aastat, siis käisid Toomel paljud erialade tudengid, sest siin oli ülikooli raamatukogu. Siin käisid paljud tartlased, sest siin olid kliinikud ja muidugi paiknes siin Tartu sünnitusmaja. Kõige kõvem kisa tuli ikka Toomelt! Anatoomikumides toimus õppetöö ning tähetorn oli täis teadust. Seega on Toomel käijate profiil märkimisväärselt muutunud, sest suur osa nendest asutustest on liikunud mujale. Õnneks on Toomele jäänud tudengid ning juurde tulnud riigikohus, ülikooli muuseum ja hulgaliselt turiste.

See tõstatabki küsimuse, kas ja kuidas peaks tooma Toomele enam elu, et tajuksime Toomemäge kui ülikooli sisehoovi, aga ka kui sümboolset Tartu alusmüüri. On ju Toomemägi Tartu ajalooline süda – alus kogu ülejäänud linnale, mis koos Emajõega võtab kujundlikult kokku Tartu linna loo. Toomemägi on ühelt poolt väga isiklik paik, teisalt on ta kõige olulisem märk linnas, mis on «pitseeritud» eri tiitlitega ka rahvusvahelisel tasandil.

Võime muidugi unistada, et kord kuuluvad kõik Toome hooned taas ülikoolile, nagu see oli 30–200 aastat tagasi, ent tundub, et see jääb siiski üksnes kaugesse tulevikku. Töö-, õppe-, teadus- ja avalikuks kasutuseks mõeldud hoonete kõrval on kõige tähtsam kõneleda siiski ehitiste vahele jäävast avalikust ruumist.

Kuna Tartu on kõige paremas mõttes ülikoolilinn, võiks Toomel samuti tooni anda ülikoolilinna värske, ent hariv vaim. Tudengitele ja õppejõududele võiks siin olla koht, kus vaimu- ja kehakultuuri harrastada ning lõõgastuda. Peredele võiks olla temaatilised mänguväljakud ning arendavad atraktsioonid, kus veeta ühiselt aega. Turistidele võiks kujundada inspireerivad sissevaated Tartu kohavaimust. Arendusi võiks planeerida eri tüüpi tegevuste kaudu nagu puhkus, mäng, haridus ja elamus. Kuid muidugi kõige olulisem – Toome ei tohi kaotada oma ajaloolist võlu.

Toomemäe arengukava koostamisel tuli välja kolm probleemi, mida väga paljud küsitletud mainisid: ebapiisav valgustus, puudulik viidasüsteem ja korraliku kohviku puudumine. Viidasüsteem on juba töös ning valgustus on pigem poliitiliste valikute küsimus, siis korralik kohvik võiks kindlasti olla üks põhjusi, miks tulla Toomele suverahu nautima. Ehk leiab astronoomi maja tähetorni kõrval lõpuks uue otstarbe? Kunagine astronoomiproua Minna Mädleri salong ootab seda väga.

Toomemägi kasvab järjest tihedamaks, sulgudes järjest enam endasse. Mõningate vaadete avamine Toome ja all-linna vahel võiks olla üks efektiivseimaid muudatusi, mida saaks üsna lihtsalt ellu viia ning mis ei rikuks Toome floorat ega faunat.

Mõeldes, milline võiks olla Toome nii viie aasta pärast, võiks esile tuua kolm peamist sihtrühmade vajadusi arvestavat suunda.

Toomemäe park loodi kaks sajandit tagasi ülikooli sisehoovina. Istutatud hõbe­pap­lid, mis kujult meenutasid küpresse, viitasid antiigile ning kunagistele akadeemiatele. Kaunid vaated alla linna ning võluvad pargiteed meelitasid paljusid linlasi aega veetma.

Praeguse Toome iseloom on palju tumedam ning müstilisem, mille peamised kujundajad on vanad, kõrgeks kasvanud puud. Ammu enam ei näe all-linna ülikooli muuseumi, kunagise raamatukogu akendest – nii nagu imetles Tartut pea kakssada aastat tagasi Vene keiser Nikolai I. Linna pole enam näha ka toomkiriku tornidest. Juba mitu aastat ei näe all-linna enam ka tähetornist.

Toomemägi kasvab järjest tihedamaks, sulgudes järjest enam endasse. Mõningate vaadete avamine Toome ja all-linna vahel võiks olla üks efektiivseimaid muudatusi, mida saaks üsna lihtsalt ellu viia ning mis ei rikuks Toome floorat ega faunat.

Samuti võiks mõelda konkreetselt läbi, kuidas mitmekesistada pargi iseloomu, näiteks osaliselt niitmata alad, mis on tänapäeval peaaegu et kohustuslik kujundusvõte, aga sobiks ka siia keskkonda, istutada viljapuid ning põõsaid ehk rajada ka veesilmi, et tuua siia tagasi rohkem linde ja linnaloomi. Pargi parem tsoonideks jagamine võimaldab luua alasid eri tüüpi tegevusele, nagu õppetöö vabas õhus või pikniku pidamine.

Unistada võiks ka pargivahist, kes muude tööde kõrval hoolitseks siin lammaste eest, kes pakuks rõõmu ka siinsele murule. Kindlasti leiduks palju kohalikke, rääkimata turistidest, kes tuleksid spetsiaalselt Toome lambaid vaatama.

Toomemägi kui Tartu suurim park võiks ja peaks – kuni valmib Tartu kultuurikeskus – olema ka kesklinna loomingulisim keskkond, seda muidugi ülikoolilinna vaimus ja vormis. Ülikooli muuseum on avanud Toomemäe ajalugu tutvustava välinäituse – esimese elamusliku püsinäituse avalikus ruumis. Baeri alleele on lisandunud kümme Heade Mõtete pinki. Need võiksid sisse juhatada järgmised atraktsioonid, mis Toomele võiksid tulla.

Siin võiks olla avatud galerii, kuhu saab paigaldada näitusi, teemarajad, avatud poternid, Toomemäest inspireeritud temaatilised mänguväljakud. Tartus on puudu professorikuju, kellega koos pilti teha, nii nagu see on mitmetes teistes ülikoolilinnades. Kõige esimene mõte oleks Toomel markeerida rahvusülikooli esimest rektorit Henrik Koppelit, kes liikus kliiniku ja peahoone vahet ning kelle roll Tartu kultuuriloos on õigustamatult tagaplaanile jäänud. Päris tore oleks, kui Koppel vantsiks ikka ja jälle «aeglasest surmast» üles. Kindlasti on ka teisi tegelasi, keda võiks Toomel püsivalt kohata.

Kõige loomingulisem plaan, mis võiks lähiaastatel töösse minna, on Tartu kui ülikoolilinna looga seotud väliatraktsioonid. Interaktiivsed installatsioonid võiksid olla seotud Tartu teadusloo ja -saavutustega. See võimaldaks lihtsal, ent kaasaval moel tutvustada inimestele õnnestumisi, mille kaudu Tartut teadusmaailmas tuntakse. Näiteks võib tuua Ernst Öpiku Andromeda galaktika mõõtmise või Ludvig Puusepa kui neurokirurgia rajaja.

Kui Toomel ei ole enam kliinikuid ja raamatuid, tuleb leida uusi ideid, miks inimesed peaksid siia tulema.

Oleme mõelnud, missugune märk, paik, objekt või mõte iseloomustab Tartut kõige paremini. Jõudsime lihtsale, ent selgele ideele – see on Struve kaar. Just Struve kaar võtab sümboolselt kokku Tartu ambitsiooni olla rahvusvaheline teaduslinn, soovi avastada ning muuta maailma. See on Tartus ainus Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluv objekt, mis paraku linnaruumis küll silma ei paista.

Kohalikkust ja rahvusvahelisust, mineviku ja tuleviku teadust siduv 2880 kilomeetri pikkuse Struve kaare süda on siin Toomel, mistõttu tuleks seda sõnumit palju jõulisemalt esile tõsta. Kindlasti võiks Struve kaarega seotud kasutatav arhitektuuriobjekt avalikus ruumis olla midagi sellist, mille järgi teatakse tulevikus Tartut nii Eestis kui ka Euroopas.

Kui Toomel ei ole enam kliinikuid ja raamatuid, tuleb leida uusi ideid, miks inimesed peaksid siia tulema. Kui on uuendatud park ja juurdepääsud, üles pandud atraktsioonid, ei tohiks unustada ka suurüritusi, mis võimaldavad Toomet nautida, iga kord veidi erinevalt. Näiteks muusikafestivalid, mida oleks tänu siinsele suhtelisele rahule mõnus korraldada. Väikesed, pigem intiimsed kontserdid sobivad siia – seda näitasid äsja ka ülikooli vilistlaspäevade mõttetalgute väikelavad.

Elleri kooli välilava on ka peagi valmis ning siis on siin taas uus koht, kus saab korraldada suuremaid kontserte, seda toomkiriku varemete ja Kassitoome oru kõrval.

Toomkiriku valgustusprojekt on samuti idee, mis võiks tuua siia rahvast, seda nii tavaõhtutel kui ka suurürituste ajal, kui varemete vahel võiks pakkuda suurejoonelisemaid valgusmänge.

Toomemägi peaks olema tulevikus elav, loominguline ning kättesaadav ruum, mille keskkond võimaldab tundlikult avastada seda rikkust, mida Tartu on aastasadade jooksul kogunud ning jaganud. Tartul on olnud ambitsiooni, on seda ka praegu. Aga seda võiks olla enam. Ja see võiks peegelduda ka Tartu sümboolses südames, Toomel. Pingutame siis koos kultuuripealinna nimel ja loodame, et Tartu 2024 raames saame parimad ideed ka ellu viia.