Ilmar Part: «Senikaua, kui rattaga sõitja ei suuda riske hinnata, on mõistlik kiivrit kanda.»

Rattataa 7

FOTO: Artur Kuus

Mina kannan rattakiivrit siis, kui võistlen või on muul põhjusel suurem oht. Igapäevaliikluses, näiteks tööle sõites, mitte. Kui oma turvalisusele mõelda, on kiivrist palju olulisemaid asju. Esikohale tuleks siiski panna eesmärk vältida kokkupõrget, kiiver kaitseb ainult tagajärgede eest.

Lastel kuni 16. eluaastani peab kiiver seaduse järgi peas olema. Oma hoovis ehk ei pea, aga kui laps sõidab rattaga teel ja ka metsatee on tee, siis peab. Linnas liikudes väga ei ole neid kohti, kus ta võiks kiivrita sõita.

Mina mõistan kiivri nõuet nii, et senikaua, kui rattaga sõitja ei suuda riske hinnata, on mõistlik kiivrit kanda. Täiskasvanud suudavad paremini, neil ei ole riskid nii suured. Kui täiskasvanu sõidab, laps rattatoolis, näeb seadus ette, et lapsel peab kiiver peas olema. Teisalt, kui vanemal on laps ratta peal, sõidab ta veel ju eriti hoolikalt, et last kaitsta.

Kiivrivajadus on minu meelest eeskätt sellest, et laste ohutunne ei ole arenenud ja nad ehk ei mõista veel ratast väga hästi valitseda.

Kiivri kandmise reeglid on samad nii oma ratta kui ka rattaringluse laenurattaga sõites.

Tartu Postimehe lühilugude sari õpetab, kuidas rattalinnas paremini toime tulla.

Ilmar Part on täiskasvanute jalgrattasõidukoolitaja.

Tagasi üles