Rannavalvur küsis, kas ulatab poisile päästerõnga, aga vastust ei saanud. Seepeale ujus vetelpäästja poisi juurde, rahustas teda ja ulatas talle päästepoi, millele laps toetus ja nii sai rannavalvur ta kaldale viia.
Rannavalvurid vaatasid lapse üle, esmaabi ta ei vajanud. Poisi vanemaid rannas ei olnud. Juhtunust teavitati telefoni teel isa, kellega lepiti kokku, et lapsega kaasas olev sõber saadab ta koju ja vanem annab teada, kui laps on koju jõudnud. Vähem kui poole tunni pärast said vetelpäästjad kõne lapsevanemalt, et poiss on turvaliselt koju jõudnud.
Rannavalvurid hoiatavad, et poide piiriga lõppeb suplemiseks ohutu ala ja vesi läheb sügavamaks. Samuti on rannavalvuritel raskem jälgida ujujaid, kes on poidest kaugemal.
Vetelpäästjad peavad sageli appi tõttama just lastele, kes on ilma vanemateta randa tulnud ja vees ohtu sattunud. Laste eest vastutavad rannas alati nende vanemad ja veekogu äärde lapsi omapäi lubada ei tohiks.