Kätlin Konstabel: mida koolitunnistus üldse lapsevanemast räägib?

Kätlin Konstabel Foto: Margus Ansu

Järeltulija hakkamasaamist koolis võtavad lapsevanemad tihtipeale ikka märgina sellest, kas nad ise on vanemarollis hakkama saanud või pigem läbi põrunud.

Kool on selleks aastaks läbi, lapsed suvevaheajal. Vanemad on vaadanud tunnistusi, kiidu- ja laidukirju – kes uhkuse, kes murega. Lapse hinded võivad tunduda hea lihtsa viisina saada selgust selles, kuidas neil lapsevanemana läinud on. Olgu matemaatika, käitumine või sport – kvantifitseerimine annab selguse.

Oma tõde sellises mõtteviisis on – lastega tegelevad tohtrid ja vaimse tervise spetsialistid küsivad lapse üldise toimetuleku kohta infot saada tahtes ju tihti, kuidas koolis ka läheb. Ometi on hinnete-numbrite abil vanemaksoleku kvaliteedi üle otsustamine väga kahtlane ettevõtmine. Väga kohusetundlikud ja heade hinnetega võivad olla ka lapsed, kes on koduste olude tõttu pidanud liiga vara täiskasvanuks saama, või siis lapsed, kes kardavad, et parimate tulemusteta ei vääri nad vanemate armastust. Pealtnäha edukad lapsed ja noored võivad hinges olla segaduses ja õnnetud. Seega võiks lapsevanemad kooliaasta lõpus – aga tegelikult ju kogu aeg – omaenda toimetulekut hinnata ikka selle järgi, mida nad ise vanemana on hästi teinud või milles paremaks arenenud.

Aga mida siis hinnata? Mulle meeldib väga lähtuda ses asjas arengupsühholoogia klassiku Alison Gopniku ühest metafoorist. Nimelt arutleb ta oma 2016. aastal ilmunud raamatus «The Gardener and the Carpenter: What the New Science of Child Development Tells Us About the Relationship Between Parents and Children», et vanemad peaksid olema rohkem hooliva aedniku ja vähem mööblitükke meisterdava tisleri moodi. Nad ei peaks püüdma vormida last ühe või teise spetsiifilise vanemlustehnikaga ja kõike aina kontrollides nende ettekujutuses oleva ideaali järgi – kes tahab kunstnikerdustega kappi, kes lüpsipinki, kes stiilset diivanilauda. Hooliva aednikuna võiks nad olla need, kes umbes teavad, milline taim on sirgumas, aga samas teadlikud, et taime täpses kujus, kõrguses, ilmale ja kahjurputukatele vastupidavuses ei saa kunagi lõpuni kindel olla – kõike ei saa aednik kontrollida kunagi. Mida saab teha, on taimekest vajaduse korral toetada, väiksemat ikka rohkem, ja pakkuda sobivat kasvukeskkonda.

Alison Gopniku arvates on paljudel vanematel ka tunne, nagu oleks lapse kasvatamine töö nagu iga teinegi, aga tegelikult tekitab selline suhtumine vanematele tohutult stressi. Muis ameteis on enamasti selgelt paigas, mida teha, mis ajaks, millal saab lõunapausi või pikemat puhkust pidada, palju palka saab ja mis on karjäärivõimalused, siis lastega nii pole. Määramatus on liiga suur. Seega oleks vanematel hoopis lihtsam niisugusel võltsturvalisust sisendaval «vanemaksolek kui töö» mõtteviisil minna lasta ja last lihtsalt selsamal hooliva aedniku moel armastada.

Vanemad peaksid olema rohkem hooliva aedniku ja vähem mööblitükke meisterdava tisleri moodi.

Kuidas siis saada aru, kas oma «taimekese» armastamisega on lood hästi? Nagu öeldud, on olulisimad need kõige lihtsamad asjad. Kas üldse tunneme huvi oma lapse vastu, mis on tema mõtted, mured, unistused? Kas jaksame ja tahame teda kuulata, tema maailmaga päriselt tuttavaks saada – või räägime aina ise? Pahatihti juhtub, et vanemate sõnul räägivad nad lapsega palju, ent tegelikult lapsevanem loeb kas õpetussõnu või jutustab aina iseendast ja oma muredest, aga lapsel ei teki kunagi tunnet, et ta ise päriselt oma vanematele korda läheb.

Lapsele pakume vanematena parimat kasvukeskkonda siis, kui oleme olemas, mil meid vajatakse. Siis, kui lapsel on raske või – vastupidi – tahab ta jagada oma head tuju ja olulisi hetki. Me ei ümise möödaminnes «küll läheb üle» või «tubli laps», vaid elame kaasa ja oleme temaga selles hetkes koos ega hakka võrdlema, kuidas meie omal ajal tegime nii või kuidas õde-vend-teine laps teisiti teeb.

Jah, see eeldab meilt tähelepanelikkust, sest alati ei pruugi laps otse öelda, mis ta hinges parasjagu toimub või kui väga ta meid vajab. Kui lapsele tundub, et vanemale on muu maailm, olgu internetis või elu kodust väljas, alati olulisem, vanema enda tegemised tähtsamad, jääb talle sisse hiljem raskesti tõrjutav üksinduse ja kibeduse tunne. Ei aita seegi, kui laps üritab ise mõistusega ja tihti alles täiskasvanuna end veenda, et vanemal on nii tähtis töö ja kogu muu maailm vajas päästmist – teadmine, et kõige kallimate roll oli olla vaid statistiks, on valus ja püsib pikki aastaid.

Lapse jaoks kohal olla tähendab, et me ei pane kodus ja lapsega suheldes ette meie meelest hästi passivat tubli vanema maski, vaid oleme ikkagi lihast ja luust inimesed, oma vigade ja voorustega. Kord mõnuga naljakad ja lõbusad, kord tõsised ja distsiplineerivad. Valmis ka vabandama, kui kurjem sõna teele läks või mõtlemata tegu tehtud sai. Valmis rääkima enda elust, kahtlustest ja unistustest – ja ka hirmust, et täiuslik olemine ei taha parimagi tahtmise korral alati õnnestuda. Olles ehedad, teinekord ka haavatavad ja ometi eluga toime saades õpetame sama kombinatsiooni võimalikkust lastelegi.

Vanem kui aednik peab olema kannatlik ja järjekindel, samas mitte kunagi muutuma kurjaks politseinikuks, vaid jääma ikka armastavaks. Samu asju tuleb korrata, ikka ja jälle – kindlalt, ent sõbralikult. Reeglid ja kokkulepped peavad püsima. Asjad, mille eest sai kiita täna, ei tohi homme, kui vanem on teises tujus, esile kutsuda kurjustamist. Kannatlikkus, rahulikkus ja järjekindlus annavad lapsele turvatunde, nii et ta teab, mida kodus oodata. See kõik pole võimalik, kui vanema oma närvid aina alt veavad.

Lapse jaoks kohal olla tähendab, et me ei pane kodus ja lapsega suheldes ette meie meelest hästi passivat tubli vanema maski, vaid oleme ikkagi lihast ja luust inimesed, oma vigade ja voorustega.

Kõigil on raskeid hetki ning elus tagasilööke, aga vanemal peab olema oskust neist üle saada ja vajaduse korral julgust abi otsida. Raskuste, mustade mõtete ja tunnetega toimetuleku oskus on kõige väärtuslikumate asjade seas, mida lastele oma käitumisega eeskujuks olles õpetada. Kui vanem keerulistes eluolukordades aina kurdab või pead liiva alla peidab, õpib lapski niimoodi toimima. Kui aga lapsevanem probleemidest mitte ainult ei räägi ja paremast elust ei unista, vaid oskab liikuda lahenduste poole, võtab laps sellegi viisi omaks.

Ja mis veel tähtis: vanem peab olema valmis vanemana arenema. Laps kasvab, tema mõtlemine ja vajadused muutuvad, ta vajab üha suuremat iseseisvust. Vanemate asi on selle kõigega mitte ainult kaasas käia, vaid muutusi ka loomulikuks pidada – ükskõik, kui raske ei tundu. Kuidas leida tasakaalu turvalisuse, kontrolli ja iseseisvuse vahel? Kas on oskust pakkuda lapsele järjest rohkem usaldust ja privaatsust? Kuidas näidata välja armastust, kui lapse poolt seni sobivaks peetud pai või kalli-kalli paneb ta hoopis nägu krimpsutama? Kuidas rääkida eri vanuses lastega seksist, surmast ja poliitikast? Kuidas ja millal teha ümber reegleid, mis ju imeliselt töötasid, aga korraga nagu enam üldse ei kehti?

Tihti just muutustega toimetulekul hakkab suurt mõju omama see, millisena lapsevanem oma rolli näeb. Kui ta peab vanemaksolekut tööks, aga mitte loomuliku elu vahvaks ja armastust täis osaks, võivad kõik muutused tunduda ülekohtuste uute kaelasadanud ametiülesannetena.

Kui aga hoolivast aednikust lapsevanem tahab ometi mingit orientiiri saada, et lapse kasvatamisel liigutakse ikka õiges suunas, kas ei võiks proovida küsimusega: kas mu lapsest on kasvamas inimene, kelle hea sõber ma ise tulevikus väga tahaksin olla?