Ülo Niinemets: kergliiklejate valu ja vaev

EMÜ taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets

FOTO: Margus Ansu

Tartu kergliiklusteede hooldus vajab radikaalset parandamist.

Tartus ja Tartuga piirnevates valdades on valminud palju väga häid kergliiklusteid. Avatud on rattaringlus ning Tartu valmiva jalgrattastrateegia kohaselt peaks jalgrattaliikluse osakaal suurenema üks protsent aastas ja samavõrra vähenema autoliikluse osakaal (abilinnapea Raimond Tamm, TPM, 31.5). Indrek Ranniku Tartu üldplaneeringu- ja arenguteenistuse juhatajana lubab (TPM, 24.4), et «jalakäija ja rattur seatakse arengukava järgi esikohale tänavate planeerimisel, liikluse korraldamisel selgitatakse esmalt välja jala ja jalgratastel liikujate huvid». Kiiduväärt plaan, kuid paraku on praeguseks jalgrattatranspordi osakaal ainult kaheksa protsenti ja järsult on kasvanud autokasutamine: viimase 15 aastaga 30 protsendilt 46 protsendile, kasv ühe protsendi võrra aastas. Jalgsi käimine väheneb 1,5 protsendi võrra aastas.

Kust tuleb see paradoks – rohkem kergliiklusteid ja samas vähem kondiaurul liikumist?

Vabas õhus liikujatel on kaks suuremat probleemi: õhusaaste ning kergliiklus- ja kõnniteede hooldus. Mõlemad on eriti terav mure talve- ja kevadkuudel. Tartus põhjustab muu Eestiga võrreldes suuremat õhusaastet suur ahikütte osakaal ja linna pinnareljeef, mistõttu on saaste ei haju kiiresti ja tuulevaikse ilmaga ületab see tervisele ohutuks peetavaid piirväärtusi.

Teine suurem kevadtalvine saasteallikas on asfalditolm, mille kogus õhus suureneb drastiliselt kevadel, kui lumi sulab, aga ka külmadel kuivadel päikesepaistelistel talvepäevadel, kui teekattelt ja teeäärtelt sublimeerub ehk aurustub ilma sulamata lumi ja jää. Eriti keerutavad kuivalt tolmuselt asfaldilt üles tolmu raskeveokid ja bussid. Seetõttu on tänavad, kus liigub rohkem raskeveokeid, kuivadel talvistel päevadel ja kevadkuudel tihti ühtlases peentolmuhägus. Tartus paiknevad kasutatavamad kergliiklusteed transiidikoridoride vahetus läheduses, näiteks Turu tänava ääres, samuti Ihaste silla ääres.

Sel kevadtalvel tuli korduvalt Turu tänava piirkonnas tolmusaaste nii hull, et isegi lähedalt polnud võimalik autonumbreid eristada ja tundus, justkui oleks linnaosale laskunud udu, ainult et tolmumaitseline udu. Päevi, kus talvine või kevadine tolmusaaste ületab kehtestatud piirväärtusi, on suhteliselt lihtne ennustada, näiteks päevad, kus madalrõhkkond sulailmaga asendub külma kõrgrõhkkonnaga. Üks võimalus tolmusaastet vähendada oleks neil päevadel raskeveokite liikluse piiramine (Tartu Postimees, 9. aprill 2018, «Kevadine Tartu välisõhu saastus ei ole sugugi paratamatus»). Kui seda plaanis pole, tuleks kergliiklusteedega piirnevatel magistraalidel teha ka talvist tolmutõrjet.

Suvised tolmuprobleemid on eeskätt seotud tee-ehitusega, näiteks Ihastes Lammi teel ja Ihaste teel, ka Vanemuise tänaval. Ajutised autoteed on kaetud peene tolmava asfaldipuruga, kust siis sõidukite läbimisel peen tolm kuiva ilmaga külgnevatele kergliiklusteedele ja kõnniteedele levib, muutes ratturite ja jalakäijate elu ebameeldivaks. Ka põhjustab suure tolmureostuse näiteks äärekivide kuivlõikamine. Teetööde tolm ei ole paratamatus ja lahendused on lihtsad: kriitilistes kohtades tuleks ajutisi teid kasta, samuti kasutada äärekivide saagimisel tolmuvaba märglõikamist.

Aga tali on jälle tulemas ja selleks, et rattasõit ja jalgsi liikumine kasvaks uutel linna kergliiklusteedel, või kasvõi seda, et rattaringlus hallade saabudes kokku ei kukuks, peab nende talvine hooldus olema vähemalt sama hea kui autoteedel.

Meie kliimas on talvine kergliiklusteede hooldus äärmiselt tähtis, selleta ei ole teid võimalik pea pool aastast sihipäraselt kasutada, kui ehk vaid suusatamiseks. Keskmisest intensiivsema kergliiklusteedel kulgejana kogunes mul eelmise aasta novembri lõpust aprilli alguseni üle 1500 jooksukilomeetri Tartus ja Tartut ümbritsevates valdades ja seetõttu ka mitmeid tähelepanekuid teede hoolduse kohta.

Kõigepealt on kergliiklusteede ja autoteede hooldusstandardid täiesti erinevad. Kuigi kergliiklejad on sõnades linnavalitsuse prioriteet, on talvine teehooldus tugevasti autoteede poole kreeni, seda nii puhastuse sageduses kui ka kvaliteedis. Tavapärane on olukord, kus autoteel on ideaalselt puhas asfalt, kuid külgneval kõnni- või kergliiklusteel on äärmiselt ebatasane kinnisõtkutud lume- ja/või jääkord või lumepuder, isegi siis, kui kergliiklustee on värskelt sahaga üle käidud.

Kui jääl saab jalgrattur veel üsna edukalt naelrehvidega liikuda ja jooksja saab naeltega tossudega kulgeda, siis lumepudrus käivad ka naelrehvid ringi ja jalatsid koguvad lund alla ning annavad tagasi, olgu nad naeltega või ilma, sügavama või madalama mustriga. Tavaline jalgsikäija läheb lihtsalt higiseks ja väsib kiiresti. Krobelise tee ja lumepudru puhul on Tartus tavaks saanud, et oodatakse sula ja liivatatakse, millel ei ole mitte mingisugust tulemust peale selle, et lumepuder on sopane.

Kergliiklusteede hoolduses torkab silma ka äärmine ebaühtlus. Tartu abilinnapea Raimond Tamm mainis veebruaris (TPM, 12.2), et linn hooldab kõiki kergliiklusteid, mis on vähemalt kolm meetrit laiad, ning et kokku on selliseid linna hooldatavaid kergliiklusteid Tartus 52 km. Mõni lõik ongi peaaegu ideaalses korras, näiteks Ihaste silla äärne kergliiklustee. Terve hulk lõike on olnud aastaid väga halvasti hooldatud, justkui oleks sahameestel jaks otsa saanud. Suur erinevus on teehoolduses Tartu ja ümbritsevate valdade vahel. Minu kogemuse kohaselt on mitu talve järjest olnud kõige paremini hooldatud teed Kambja vallas, küll mitte alati ideaalsed, aga möödunud talvel Ülenurmest Tartu poole joostes oli näha, et kohe alates linna sildist oli teehooldus tegemata. Kõik on muidugi suhteline. Nagu Tartuski, olid ka Tartu vallas kergliiklusteed läbi talve keskpäraselt hooldatud ning väga hullus seisus olid need Luunja vallas, kus suure osa talvest ei olnudki võimalik liikuda. Mõistlik oleks vaadata linna ja linnaga piirnevaid kergliiklusteid ühise süsteemina ja kavandada ka ühiselt hooldust, sest teed ei saa linna piiriga otsa.

Teetööde tolm ei ole paratamatus ja lahendused on lihtsad: kriitilistes kohtades tuleks ajutisi teid kasta, samuti kasutada äärekivide saagimisel tolmuvaba märglõikamist.

Teine kentsakas lugu talvise teehooldusega on see, et autoteede ja kergliiklusteede hooldus toimivad üksteisest täiesti sõltumatult.

Harvad pole olukorrad, kus võimsad sahad – tihti mitu tükki kõrvuti – lükkavad suurel kiirusel sõites lume ja soolamärja lobjaka autoteega vahetult piirnevatele kergliiklusteedele, kus see halvab liikumise pikaks ajaks, enne kui kergliiklusteed hooldav sahk saab lõpuks jaole. Sellist olukorda saaks ehk vältida, kui neid hooldataks sidustatult.

Väljas on suur suvi ja võib tunduda täiesti kohatu talvisest teehooldusest rääkida. Aga tali on jälle tulemas ja selleks, et rattasõit ja jalgsi liikumine kasvaks uutel linna kergliiklusteedel, või kasvõi seda, et rattaringlus hallade saabudes kokku ei kukuks, peab nende talvine hooldus olema vähemalt sama hea kui autoteedel.

Planeerimine linnas, valdadega kooskõlastamine, raha leidmine ja hanked võtavad aega ja kui me kohe praegu ei tegutse, leiame end esimeste külmadega uuesti selle rohutirtsu olukorrast, kes läbi suve rõõmsalt siristas.

Tagasi üles