Enriko Talvistu: teeme ratastele katust

Enriko Talvistu

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu rattaringlus tundub olevat hästi omaks võetud ning need mõned tarkvara või jõmluse vastulöögid saavad loodetavasti varsti ka ära korraldatud. Võib arvata, et 750 ratast 95 000 elaniku kohta varasemates linnapiirides pole veel tipp ning me suudame kunagi tagada kuni kümme korda suurema rataste arvu Tartu lähipiirkonnas.

Rattaid dokkides saadaolevatena eriti suurel hulgal ei näe, aga eks seegi olukord muutu. Tuleks aga vaadata edasi, nimelt − kui pika osa aastast või missuguse ilmaga nende rataste kasutamine võimalikuks osutub. Arvata võib, et sügava lumega nendega sõitmine ja nende laadimine õigustatud pole. Meie kliima on juba selline, et kord talvine jaanipäev, kord suvised lumeta jõulud.

Neid kalleid rattaid võiks ju kuidagi kaitsta ja sõiduks sobivamaks tuunida. Põhiliselt on suvine kuumus, vihm ja varakevadine-hilistalvine lumi need, mille eest tuleks rattaid kaitsta ning ega tarvitajalgi kuuma või märga sadulasse ronida eriti mugav ole.

Rattaid tuleks kaitsta ning ega tarvitajalgi kuuma või märga sadulasse ronida eriti mugav ole.

Ma ei ootagi, et katuste ehitamine praegu, asjade alguses ehk rahaliselt võimalik ja vajalik oleks, aga tulevikku võib ju vaadata. Rohelise energiana ei peaks lähitulevikus tehniliselt võimatu olema need katused ka rataste laadimiseks päikesepatareidega katta.

Sama kehtib ka paljude uute pargipinkide kohta. Mitte kõik, aga paljud võiks olla katusega, et varjuda kuuma päikese või väikese vihmasabina eest. Katus pinkide kohal vähendaks ka linnureostust ning ehk ka võimalust istuda pingi seljatoel, jalgadega istmel.

Selliseks disainiks ollakse Eestis igati võimelised. Katustele võiks müüa nende rahastamiseks reklaampindu. Seal võiks olla samuti päikesepatarei, et tagada pimedamal ajal kerge valgustus istujatele.

Oleksime sellise uuendusega ehk jällegi milleski esimesed piirkonnas.

Tagasi üles