Supilinlased süüdistavad Tartu linna lepete rikkumises

Supilinna Kartuli tänavale kerkinud kortermaja puhul leiab linnavalitsus, et kaugelt vaadates sulandub see keskkonda, lähemalt vaadates on maja selgelt tänapäevane. Supilinna seltsi meelest ei sobi maja elemendid miljöösse. Foto: Kristjan Teedema

Kartuli tänavale kerkinud moodne maja on tõstatanud süüdistuse, et Tartu linnavalitsus on projekti kooskõlastades mööda vaadanud planeeringunõudeist, ja Supilinna selts nõuab hoone ümbertegemist.

Kartuli 12a maja kohta ütlevad arvustajad, et see on tore ja ilus. Ent supilinlaste murega toimetusse pöördunud Heiki Valk ütleb, et probleemi raskuspunkt ei ole selles, kas see uusehitis sobib vanasse keskkonda või mitte, vaid hoopis mujal.

Ja nimelt selles, kas detailplaneering kui ühiskondlik lepe on siduv ja kohustuslik või võivad ametnikud seda oma soovi kohaselt ignoreerida,  oma maailmavaatest ja seisukohtadest lähtuvalt kiita heaks projektid, mis ei arvesta planeeringuga kehtestatud nõudeid, võttis Valk asja kokku.

Hulk eksimusi

Supilinna seltsi juhatuse esimees Mart Hiob saatis linnavalitsusele märgukirja oktoobris ja nimetas juhtumit kahetsusväärseks, sest valmiva hoone puhul ei ole järgitud Tartu linna üldplaneeringus kehtestatud Supilinna miljööala arhitektuurinõudeid ega Kartuli 12 krundi detailplaneeringus sätestatud arhitektuurinõudeid.

Hiob toob kirjas välja, et Supilinna miljööala uushoonetel on lubatud üksnes lai seinalaudis ja krohv. Krundi detailplaneering lisab, et laudise laius peaks olema soovitatavalt 18 sentimeetrit. Tegelikult on hoone hoovipoolse väljaehitise välisviimistluseks kasutatud nelinurkse 3 x 4 cm lõikega puitlippidest ehisvõret, mis ei sobi miljööalasse ja on vastuolus planeeringunõuetega.

Hiob jätkab, et hoone taga on planeeringus lubatud verandalaadsed rohkete akendega toad. Tegelikult on hoovipoolse väljaehitise külgseinad akendeta, tagaseinas on korruse peale üks aken, mistõttu väljaehitis jätab massiivse mulje ega haaku miljööala ajaloolise ilmega.

Eiratud on nõudeid, et uksed peavad olema puidust ning aknad välisseinaga samas tasapinnas ja et kasutada tuleb piirkonnale omaseid värvilahendusi.

Supilinna seltsi kiri tõdeb, et juhtum on põhimõtteline, ja palub selgitust, kuidas on olnud võimalik eirata planeeringunõudeid nii projekteerimise kui projekti kooskõlastamise etapis.

Linna meelest kõik korras

Linnaarhitekt Tiit Silla koostatud, ent abilinnapea Raimond Tamme signeeritud vastusest nähtub, et linnavalitsuse meelest on kõik nii, nagu peab: elamu on projekteeritud vastavalt detailplaneeringule. Kirja on saanud, et hoone on kaetud laia laudisega ja tume toon sobib naabermajadega.

«Hoone hoovipoolse mahu näol on tõepoolest tegemist kaasaegsemat arhitektuurivõttestikku kasutava verandalaadse lahendusega, mis rõhutab ehk tänavapoolsest mahust enam hoone kuulumist kaasaega. Väljaehitisel pole küll väga palju aknaid, kuid arhitektuurselt lahenduselt on see kerge ja õhuline,» ütleb vastus.

Veel tõdetakse, et hoone hoovipoolne klaasuks on arhitektuurielement, mis muudab väljaehitise õhulisemaks ja sobib selle arhitektuuriga.

Linn nendib sedagi, et aknad ei asu hoone välisseina tasapinnas, aga on sellele väga lähedal. Väikese tagasiaste põhjus on linnavalitsuse selgitusel energeetiline: aken on külmasildade vältimiseks mõistlik paigutada soojustuskihti.

Milleks siis nõuded?

Tamm ütles eile ajalehele, et tuleb tõlgendada, mis on sellised planeeringunõuetest hälbimised, mida on võimalik põhjendada arhitektuurse kogupildiga, ja need, mida ei ole võimalik. «Linnaarhitekt peab vaatama tervikpilti ja saab anda hinnangu,» leidis Tamm.

Ta lisas aga ka, et ei näe, et ehitaja peaks kandma hoone ümberehitamise kulusid planeeringuvastuolude kõrvaldamise pärast, kui on saanud projektile ametnikult heakskiidu.
Tartu linnasekretär Jüri Mölder leidis, et teatud juhul on võimalik teha planeeringunõuetest erinevaid muudatusi, kuid eeldusel, et need pole nii olulised ega vastuolus detailplaneeringu üldeesmärgiga.

Ta tõdes, et linna korralduses, kus on antud ehitusluba, ei ole põhjendatud eristuste tegemist. «Nõustun, et milleks kehtestada nõudeid, kui neid ei täideta,» ütles Mölder.

«Küsimuse taustaks on pikem ja põhimõtteline vastasseis,» nentis vaidluse kohta Valk. «Nimelt, mis on ajaloolisse keskkonda tehtavas uusarhitektuuris tähtsam, kas keskkonnaga arvestamine või nüüdisaegsuse esiletoomine ja arhitekti eneseteostusvabadus (mis kokkuvõttes ja palju kordi esinedes viib ajaloolise miljöö paigast)?»