Lauri Räpp: peagi teame Emajõe Ateenat ka Emajõe Amsterdamina

Lauri Räpp Foto: Erakogu

Kasutasin jalgringlust. Rattaid, millega ringluses osaleda, ei olnud lihtsalt saadaval. «Mine pekki!» vandusin, kui järgmisse parklasse jõudsin ja selle taas tühjana eest leidsin. «Mine pekki! Kui äge!» hõiskasin rõõmust, kui linnatänavatel lõputult mööda tuhisevaid rattureid nägin. Nagu välismaal!

Äpp näitas järgmises parklas olemas olevate rataste arvuks neli. Kui kohale jõudsin, näitas see ikka nelja, aga rattaid oli kaks. Ja mis siis! Alguse asi. Valisin neist ühe välja ja viipasin kaardiga. Vaba käega viipasin teise ratta dokist vabastanud kaaslinlasele. Viipasin uuesti kaardiga oma väljavalitule, aga vastust ei saanud. Erinevalt riiki tüürivast juturattast hoidis elektriga töötav iludus suu lukus. «Vaat kus lugu!» mõtlesin. Tuleb välja, et biorobotil on teinekord särtsu rohkemgi. Lõin viipamisele käega ja seadsin sammud järgmise punkti poole. Rattad mu ümber tegid muudkui ratataa, aga mina olin ikka rattata.

Teel tutvusin Annelinna fauna ja flooraga. Kajakad naersid ja linnaosa kultuurikiht sumises tiigiveerel. Keegi praadis kusagil kartuleid ja rattad mu silme ees muudkui ringlesid. Näis, justkui oleks terve linn ratastel, vuhisedes sihilikult ja sihitult. Siia ja sinna. Edasi ja tagasi. Mine pekki, kui kihvt! Tahan ka!

Samal ajal aga kesklinn muudkui kaugenes ja sihtkohana määratud Ihaste muudkui lähenes.

Kui juba neljandasse rattaparklasse jõudsin, näitas äpp rataste arvuks viis. Neist ühe displeile oli keegi üritanud tõestada oma osalemist rattaringluses. Ma ei lugenudki välja, kas oli Vasja siin või Juhan loll. Aga mida sa ikka teed, kui ajude asemel on hernekomm. Sooja suvepäikese käes sulab see aruraas mööda selga tagumiku vahele. Et siis sealt mõistuse ainsa (sageli viimase) häälena vabadusse pääsedes lõplikult haihtuda.

See, mis linnas toimub on imeline! Esialgu kindlasti ka kaootiline, ent ikkagi vägev. Tõesõna on!

Küll aeg annab arutust ja arutud rattaringlejad armu ei saa. Kodanikuühiskond koos linnaosaseltside ja tähelepanelike linnakodanikega on meil olemas. Küll nemad märkavad ja teada annavad, kuhu vaja. Ja lõppeks on Tartu siiski heade mõtete linn. Küll need head mõtted võidavad mõttetuste väe.

Arutuid me keskaegsel moel linnarahva hulgast välja heitma ei hakka, aga rattaringlusest saame nad välja arvata küll. Las longivad siis pea norus, kui teised rõõmsalt mustade iluduste sadulas mööda tuiskavad.

Tuvastanud kõik Annelinna parklad ja viinud isikliku peki miinimumini, naeratas lootus mulle, lootusetule, Annelinna lõpus. Juba eemalt oli näha, kuidas üksik iludus päikese käes läikis. Kohakuti jõudnud, viipasin talle õhkõrnalt, nii moe pärast. Või juba harjumusest, kes teab. Mu suureks heameeleks piiksatas ta rõõmsalt ja palus end ahelatest vabastada. Sõit Ihastesse võis alata.

Kolmveerandtund jalgringlust ja veerandtund jalgrattaringlust läks mu kontole igatahes kirja. Hea enesetunne liikumisrõõmule pealekauba. Mis sest, et ma ratta viimasel hetkel sain. Sest see, mis linnas toimub on imeline! Esialgu kindlasti ka kaootiline, ent ikkagi vägev. Tõesõna on!

Kaabut mul pole, aga mütsi võtan asjaosaliste ees maha küll. Kummardan maani ja tagasi.

Pange tähele, peagi teame Emajõe Ateenat ka Emajõe Amsterdamina!

Aga näis, mida kõik see pikemas plaanis endaga kaasa toob. Mina isiklikult olen kindel, et ainult head.

Mine (ja vähenda) pekki, kui äge on olla tartlane!

PS Lihtsalt meeldetuletuseks või teadmiseks. Igal aastal õngitsetakse Amsterdami kanalitest välja 12 000 kuni 15 000 jalgratast. Taastamis- ja sõidukõlblikud rattad aga lähevad taaskasutusse. Ka omamoodi rattaringlus.