Jaak Valge: kas Henn Põlluaas tegi sotsidele liiga?

Jaak Valge Foto: Margus Ansu

Vastuseks Tõnu Intsule: diskussioon Eesti sotsialistide mineviku- ja olevikurolli üle on igati teretulnud.

Henn Põlluaasa tänavu ilmunud raamat «Sotsid. Interrinde teine tulemine» on kirjutatud poliitikutöö kõrvalt ja poliitiku sulega. Tõuke andis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski 2016. aasta 15. mail peetud kõne, kus Ossinovski oma erakonnakaaslaste kiiduavalduste saatel väitis, et «etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia», ning teatas, et Eestis on «avaliku ruumi nurgad ksenofoobset okset täis».

Nüüdseks riigikogu esimeheks valitud Põlluaas üritas avaldada vastuartiklit mitmes peavoolumeedia väljaandes, ent tulutult, ning asus seejärel oma teksti täiendama, mis kasvas lumepallina esialgu brošüüriks, seejärel raamatuks. Niisiis on tegemist just rahvuskonservatiivi, mitte kiretu poliitikaanalüütiku tekstiga. Seega on loogiline, et sedavõrd poliitikat pungil raamat on saanud nii positiivset kui ka negatiivset tagasidet.

Siinkohal reageerin lühidalt Tõnu Intsu artiklile (TPM, 7.6), tema soov sotsialistide mineviku ja oleviku üle diskuteerida on igati teretulnud. Teen seda teadmisega, et lähiajal avaldan Põlluaasa raamatu kohta ka veidi pikema jutu. Seega vaatlen vaid Intsu üht peamist etteheidet, nagu oleks Põlluaas ülehinnanud Eesti sotsialistide lähedust kommunistidega ja osutanud ülekohtuselt sotsialistide osale Eesti iseseisvuse kaotuses 1940. aastal.

Ka näiteks Eesti sotsialistide üks peaideolooge Mihkel Martna kahetses 1930. aastate alguses, et polnud 1917. aastal liitunud kommunistidega, sellest ei saa välja lugeda muud, kui Martna kahetses, et ta oli toetanud Eesti iseseisvust.

Pole kahtlust, et nii sotsialistide kui kommunistide ideoloogiline alus oli ja on marksism. Kahe maailmasõja vahelisel ajal olid marksistlikud maailmaorganisatsioonid Komintern ja Sotsialistlik Töölisinternatsionaal tõepoolest suurema osa ajast omavahelises sisetülis, seda eelkõige Kominterni Moskva-keskse poliitika tõttu. Sotsialistlik Töölisinternatsionaal, kuhu kuulusid ka Eesti sotsialistid, oli põhikirja järgi nende sotsialistlike parteide liit, kelle eesmärk oli kehtestada sotsialistlik tootmissüsteem. Siht oli kommunistide omaga sarnane, ent sotsialistide ja kommunistide, aga ka sotsialistide omavaheliseks tüliküsimuseks oli selle eesmärgi teostamise viis – kas see on võimalik demokraatlikul teel või nõuab proletariaadi diktatuuri kehtestamist.

Komintern ja Sotsialistlik Töölisinternatsionaal tegid 1930. aastatel siiski ka koostööd, st lahknemine polnud jäägitu, nagu väidab Ints.

Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei ja Eestimaa Kommunistlik Partei juhtkondade tasemel koostööd ei teinud ning seda Põlluaas ka ei väida. Küll aga tegid koostööd liikmed ning eri aegadel oli mitu vahepealset poliitilist parteid või ühendust, mis koondasid nii kommuniste kui sotsialiste. Samuti toimus palju liikmete üleminekut ühest leerist teise – kommunistidest said sotsialistid ja vastupidi.

Ka näiteks Eesti sotsialistide üks peaideolooge Mihkel Martna kahetses 1930. aastate alguses, et polnud 1917. aastal liitunud kommunistidega, sellest ei saa välja lugeda muud, kui Martna kahetses, et ta oli toetanud Eesti iseseisvust.

Paika ei pea ka Intsu väide, et juunikommunist Nigol Andresen oli 1934. aastal erakonnast välja heidetud põhjusel, et ta teinud koostööd kommunistidega ja omanud illegaalseid sidemeid Vene saatkonnaga.

Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei lõhenes tõepoolest 1934. aasta veebruaris ning Andresen oma mõttekaaslastega moodustas Marksistliku Töörahva Ühenduse. Kuid lõhenemise põhjuseks ei olnud ühe poole illegaalsed sidemed Nõukogude saatkonnaga. Neist sidemetest avalikult ei räägitud ja neid ei heidetud Andresenile ette. Nende ulatus sai teatavaks alles 80 aastat hiljem Nõukogude diplomaatide ettekannetest, mida säilitatakse Vene Föderatsiooni välispoliitika arhiivis. Kuid mis veel olulisem, kontakte Nõukogude saatkonna diplomaatidega (ja diplomaadi nimel esinenud luurajatega) pidasid 1930. aastate esimesel poolel ka Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei juhid Karl Ast ja August Rei.

Nii ei teinud nad küll koostööd Eesti põrandaaluste kommunistidega, vaid olid otsesidemes eestlastest kommunistide Moskva peremeestega. Selle koostöö tulemusena avaldati Eesti sotsialistide ajalehes Nõukogude luure fabritseeringuid, mis kompromiteerisid vabadussõjalasi. See teravdas järsult Eesti sisepoliitilist olukorda. Nõukogude teabeagentuurid paljundasid neid omaenda valesüüdistusi ning see tekitas Eestile mainekahju mujal maailmas.

Küll aga võiks Ints – juhul kui minevikukogemust millekski pidada – sotsialistide juhtidele nõu anda, et nad tänapäeval hoiduksid Eesti sisepoliitilise olukorra teravdamisest ja Eestile mainekahju tekitamast.

Sotsialistide juhid nõudsid ka 1930. aastate alguse keerulises sisepoliitilises võitluses sõnavabaduse keelustamist ja August Rei oli üks 1934. aasta riigipöörde peaarhitekte, aga see on eraldi teema, millest ka Põlluaas on mõnevõrra kirjutanud. Riigipöördest viib põhjuslike seoste jada aga 1940. aasta alistumise või vähemalt selle hääletu vormi juurde.

Missugune roll oli sotsialistidel aga 1940. aastal? Tõnu Ints märgib asjakohaselt, et iseseisvuse kaotuse peamised põhjused olid geopoliitilised tõsiasjad. Ent okupatsioonivõimu pidi keegi ka teostama. Johannes Vares-Barbaruse ebavalitsuse 11 ministrist viis olid kuulunud Eesti sotsialistlikesse erakondadesse, ning kui arvestada Vares-Barbaruse enda kuuluvust Venemaa sotsiaalrevolutsionääride parteisse, olid sotsialistliku taustaga liikmed Varese valitsuses enamuses.

1940. aasta juulis valitud või õigemini määratud marionettparlamendi 80 liikmest oli aga 17 (võib-olla ka mõni enam) eri aegadel kuulunud sotsialistlikesse parteidesse või Eesti Noorsotsialistlikku Liitu. Tõsi, mõni neist võis okupatsioonivõimuga koostööd teha ka naiivses lootuses seda pehmendada.

Loodame, et me ei pea enam kunagi okupatsiooni tingimustes raskeid valikuid tegema. Küll aga võiks Ints – juhul kui minevikukogemust millekski pidada – sotsialistide juhtidele nõu anda, et nad tänapäeval hoiduksid Eesti sisepoliitilise olukorra teravdamisest ja Eestile mainekahju tekitamast. Või kui nad seda teevad, võiksid arvestada, et küllap kunagi see taas välja tuleb.