Anneli Kannus: patsiendikeskus algab pisiasjadest

Anneli Kannus

FOTO: Erakogu

Arvan, et olen keskmisest teadlikum patsient ning kindlasti julgem küsija kui enamik inimesi, ühtlasi satun töö tõttu Eestis paljudesse tervishoiuasutustesse ja ikkagi tunnen nõutus. Vahel väga lihtsates asjades. Näiteks kui WC-paberi hoidja on nii paigaldatud, et sellest on võimalik ilmselt ainult akrobaadil paber kätte saada. Kui sul haiglas olles juhtuvad olema veel küljes mõned torud, ei ulatu sa paberini mitte mingil moel.

2017. aastal kirjutasin sellest, et igal pool võiks WCs olla kraani külge käiv käsidušš. Nüüd olen sellist päris mitmes kohas näinud, aga näiteks WC loputuskasti kõrval ehk kasutaja jaoks selja taga!

2006. aastal ise haiglas olles juhtisin tähelepanu duširuumi paigaldatud dušihoidjatele ning nagidele. Edaspidi olen veel mõne korra maininud. Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani, et dušihoidikud on olemas ka vöö kõrgusel, aga käteräti- või riidenagid pole eriti pesemiskohale lähemale või sobivamale kõrgusele kolinud.

Haiglasöök, ventilatsioon, ruumide temperatuur, palatite väljanägemine ja kardinate olemasolu on samuti olulised küsimused. Ei saa ma endiselt aru, miks koristusfirma peab töötama varahommikul, patsiente äratades.

Ideaalis peaks haiglat koristama kell 20–22, siis magaks inimesed puhtas keskkonnas, öösel liigutakse vähem ning hommikustele tulijatele ei jää koristamine jalgu. Rääkimata koristamise kvaliteedist, mis ei sõltu mitte vahenditest, vaid koristajatest, inimesest.

Ei saa ma endiselt aru, miks koristusfirma peab töötama varahommikul, patsiente äratades.

Oleme kaua arutlenud, kas tänapäeval televiisor ja internet haiglas on inimõigus või mitte (loe: haigekassa rahastatav). Selles küsimuses tuleb võtta selge seisukoht. On kohti, kus selle eest tuleb eraldi tasuda, aga on vähemalt võimalus. On kohti, kus seda üldse oluliseks ei peeta.

Kelle poole siis nende muredega pöörduda? Ilmselgelt on sellised «pisiasjad» ikka õdede rida. Iga osakonna õendusjuht peab ringi vaatama, et keskkond oleks töötajale ja patsiendile turvaline, võimalikult mugav ja toetav. Kasvõi ise teenust proovima või igapäevasel ringkäigul kontrollima. Kui vaja, vihaselt selle kõige nimel võitlema – haigla juhtkonna või vajaduse korral kogu riigiga.

Tervishoiusüsteemis on just õed need, kelle ametikoht nõuab hääle kõlamist, vastutuse võtmist ja peale oma õiguste ka patsiendi eest seismist! Selgitusi vajavad kõik patsiendid ja nende lähedased. Lepime ometigi kokku, kui palju infot saavad, tohivad ja oskavad anda õed. Loome päriselt võimaluse patsientidega rääkida.

Mõtleme välja, et kui patsient haiglast koju läheb, siis kellele ja kuidas ta võib kirjutada või helistada, et vastuseid saada ja mitte tüsistustega haiglasse naasta. Loome tervishoiusüsteemis terviklahendused patsiendi teekonnal nii enne kui ka pärast haiglat.

Julgeid valikuid kõigile ning julgust küsida: miks?

Artikkel on lühendatud blogist www.annelikannus.ee.

Tagasi üles