/nginx/o/2024/10/18/16427064t1h12ce.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/11/12253224t1hbe3e.jpg)
Tartu Postimehe lühilugude sari õpetab, kuidas rattalinnas paremini toime tulla.
Mihkel Lees on Tartu abilinnapea ja harrastusrattur.
Mihkel Lees: «Jalgrattur peaks mõtlema, et kui ta teeb kiireid rollivahetusi, on see autojuhile parajalt võimatu olukord.»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadest sügiseni sõidan tööle ratta ja autoga üsna võrdselt, vaatenurgad on erinevad. Vaadates viimaste päevade suurt rattamöllu Tartus, on tihti tunne, et jalgrattureil on kiusatus ja komme väga kergelt ja kiiresti hüpata ühest rollist teise. Ühel hetkel liiklevad kõnniteel või kergliiklusteel, nagu oleksid nad jalakäijad, mingil hetkel, kui tundub mugavam, hüpatakse sõiduteele või sõiduteelt kihutatakse ülekäigurajale.
Kui rattur teeb kiireid rollivahetusi, on see autojuhile parajalt võimatu olukord. Peab jätma kaasliiklejatele aega reageerida.
Ohtlikud olukorrad kipuvad tekkima reguleerimata ülekäiguradadel, kus erinevalt jalakäijast ei ole ole ratturil sõidukijuhi suhtes eesõigust. Kui tahta eesõigust, siis tuleb rattalt maha tulla ja seda käekõrval lükata. Kui aga tahta siiski ülekäigurajast üle sõita, siis ei ole palju autojuhiga silmsidet otsida, veenduda, et ta on ratturit märganud ja jääb seisma. Ka vastutulelikule autojuhile tunnustavalt lehvitada ei ole palju – autojuhi rollis, tean, teeb see meele rõõmsaks.
Rattaringlus on osutunud üllatavalt menukaks ja eks need esimesed nädalad nõua nii jalakäijatelt, jalgratturitelt kui autojuhtidelt veelgi suuremat üksteisega arvestamist ja rahulikku meelt, et kenasti koos eksisteerida. Kui keegi liikluses eksib, siis ei tule minna rusikas püsti oma õigust taga ajama, vaid tulebki arvestada, et kaasliikleja võib ka ekslik olla.