Aime Jõgi: mänguväljak kubiseb saurustest! Türannosaurustest

Kommi-, kassi-, ja jäätisesaurus. Eemalt põrnitseb kadedusest lubjastunud türannosaurus! Foto: Artur Kuus

Võib-olla on mul närvid läbi. Ilmselt ongi, aga muret see vähemaks ei võta.

Alustuseks sellest, et mul on õnn elada peres, kus tegutseb kolm põlvkonda kõrvuti. Minust on saanud kõige vanema põlve esindaja ning ma olen saatusele väga tänulik.

Saan taas koos kasvada väikese inimesega, keda ma tunnen tema elu esimestest minutitest peale. Kelle päevade säravatest hetkedest kirjutan üles seiku ja pean videopäevikut, kus on näha ta esimesed sammud, jalgpalli tagaajamised, rattasõit ning seiklused metsas ja mänguväljakul.

Nüüd, palju teadlikuma ja kogenud inimesena naudin ma seda, kuidas areneb lapse aju, kui kiiresti ta õpib ja kuidas keelega ümber käib. Näiteks, kui mahlajoogi pudel saab tühjaks, siis ütleb mu peagi kolmeaastaseks saav pereliige, et pudel ei ole mitte tühi, vaid see on tühine – mis on ju ka põhimõtteliselt täiesti õige!

Imestan, kui kerge on talle õpetada sõnu «palun» ja «tänan» või «palun vabandust», aga kui osav on ta neid kasutama juba ka iseenda ebamõistlike soovide täitmiseks. Eriti siis, kui mõni pahandus on sihilikult tehtud ja täiskasvanu karm süda tuleb leebuma panna.

Aga need m-, v- ja t-tähega sõnad on veelgi suuremad kui kujuteldavad dinosaurused seal põõsaste taga.

Loomulikult tuleb meil võidelda ka jonni- ja raevuhoogudega. Lõputult korrata, et lüüa ei ole ilus. Et sipelgat ei ole tarvis ilmtingimata lömastada. Et kive loopida on ohtlik ja palli järel maanteele joosta eluohtlik.

Elu vanavanemana on siiski täis suurt rõõmu ja taasavastamist.

Nüüd räägin murest. Me mängime Ihaste mänguväljakul dinosaurusi. See tähendab, et jookseme kabuhirmus mängumajja, keerame näilise ukse triks-traks lukku ja siis piilume aknast, kuidas dinosaurus liigub ühe põõsa tagant teise taha. Mõnikord on see loom suur, kuri ja pahane ning me ei tohi kuidagi oma asukohta reeta.

Mõnikord on ta seal koos väikse dinosaurusepojaga ning see on palju meeliköitvam vaatepilt. Muide, on äärmiselt huvitav rääkida peaaegu kolmeaastasega sellest, mida me kumbki päriselt ei näe.

Kõrval karussellil tiirlevad varateismelised tüdrukud. Nende lähedal seisavad kolm noormeest, kellest ühel moodne lehviva tukaga soeng, ilusad rõivad ja uhke jalgratas. Tüdrukud on lobisemis- ja naeruhimulised, aga hoiavad pead kokku ja püsivad omaette.

Poisid on lärmakad, eriti lehviva tukaga poiss. Kõik laused, mida ta oma sõpradele ütleb, kubisevad m-, v- ja t-tähega sõnadest. Eks teate ju küll neid neljatähelisi sõnu. Ja need sõnad on veelgi suuremad kui kujuteldavad dinosaurused seal põõsaste taga.

«Kodus külmkapis on vist rosinajäätist,» ütlen oma lapselapsele ning see aitab meil mängu lõpetada ja platsilt lahkuda.

Terve õhtu olen tige. Ma ei saanud hakkama. Ma oleksin pidanud lehviva tukaga poisile märkuse tegema, midagigi ütlema. Aga ma ei öelnud. Või mis võinuksid olla need sõnad, mis oleksid mõjunud. Nuputan. Lõpuks tunnen, et mõtlesin välja.

Kuidas teile tunduks, kui teeksin järgmisel korral ropendavat poissi kohates nii: läheksin ta juurde, vaataksin talle otse silma, võib-olla paneksin käe õlalegi ning lausuksin vaikse, aga sisendava häälega: «Kui sa seda ropendamist ei lõpeta, siis minu võimuses on, et su inetust suuvärgist saavad teada su ema ja su isa, su klassijuhataja ja kõik su sõbrad, kes sind pärast seda põlgama hakkavad!»

See võiks ju mõjuda, kas pole? Mis sest, et ma ei tunne ei ta ema ega isa ega sõpru.

Järgmine kord tuleb järgmisel õhtul.

Ihaste mänguväljakule lähenevad jalgratastega ja jalgsi mitte enam kolm, vaid kolmteist poissi. Enamasti suuremad ja vanemad kui too lehviva tukaga poiss, kes samuti kambas on. Kõik, kes midagi ütlevad, kasutavad oma lausetes m- ja v- ja t-tähega sõnu, otsekui oleksid need sidesõnad.

Minu plaan kukub kolinal kokku. Ma ei saa ju minna igaühe juurde kätt õlale panema ja ütlema, et kuule, lõpeta ära, või su sõbrad … Ha-ha-haa!

Kutsun oma mudilase eemalolevaid teetöid ja ekskavaatoreid vaatama ega ütle taas mitte kui midagi.

Mõtlen õudusega, kas kümne aasta pärast räägib mu lapselaps täpselt samamoodi nagu need «suured poisid» seal mänguväljakul. Kas mul ei õnnestugi teda türannosauruste käest päästa ega uksi-aknaid triks-traks lukku panna?

Või on mul lihtsalt närvid läbi.