Ilmar Part: kõigil on rattaliikluse soodustamisest võita

Ilmar Part

FOTO: Sille Annuk

Loogiline ja arusaadav liikluskorraldus laieneb lõpuks ka jalgrattaliiklusele.

Tartu uue jalgrattastrateegia järgi hakatakse jalgratturitelt, aga ka teistelt liiklejatelt nõudma suuremat liiklusdistsipliini. Vastutasuks aga muudab kogu liikluse loogilisemaks ja arusaadavamaks ning seega kõikidele liiklejatele ohutumaks ja ladusamaks.Oleme kõik harjunud, et autoliiklus on Tartus reeglipäraselt korraldatud ohutuse ja sujuvuse eesmärgil, aga samas on jalgrattaliiklus olnud vaeslapse osas. Puudu on olnud sihipärasest ja mõtestatud tegevusest selle valdkonna arendamisel.

Liiklusseadus ütleb, et jalgrattur on sõidukijuht ja peaks liiklema eelkõige sõiduteel. Kohati on linnas loodud võimalusi eraldatud jalgrattateid ning -radasid kasutada, aga seal võib jalgrattur sattuda segadusse, kui peab sõitma koos jalakäijatega kord ühel pool, kord teisel pool sõiduteed, kord jalakäijatest joonega eraldatud paremal, kord vasakul, kord autodega ühisel rajal, kord rattarajal, kord autoliiklusest paremal, kord jälle vasakul.

Sellise segaduse tõttu sõidavad jalgratturid seal, kus on parasjagu vaba ja tundub turvalisem – ehk kõnniteel. Seal tuntakse ennast turvalisemalt ja ei ole vaja ohtliku autoliiklusega rinda pista.

Samas on see tunne petlik, sest kõnnitee ja autotee ristumiskohad on jalgratturitele ühed ohtlikumad üldse. Siin juhtub lõviosa jalgratta ja mootorsõiduki vahelisi kokkupõrkeid nii meil kui ka mujal, rääkimata siis ohust ja ebamugavusest, mida kõnniteedel sõitmine jalakäijatele põhjustab.

Kirjeldatud olukorda oleme jõudnud seetõttu, et olid ajad, kui jalgrattaliiklust oli vähe ja tänavate planeerimisel lihtsalt ei ole arvestatud jalgrattaliikluse vajadusi. Nüüd on olukord muutunud ja muutub edaspidigi.

Jalgrattaga on Tartus üha populaarsem liikuda ning jalgrattateede ehitamise, rattaringlussüsteemi loomise, parklate rajamise ja muude algatustega soodustab Tartu linn seda veelgi, peamiselt selleks, et võidelda kasvava ja maksumaksja jaoks üha koormavama autostumisega.

Üha kasvav mootorsõidukite hulk ähvardab linnatänavad ummistada ning tartlaste elukeskkonda ja linna mainet puhta, rohelise ja lastega arvestava linnana rikkuda.

Mujal maailmas on kesklinnade piirkonnas kergliiklejate olukorra parandamisega saavutatud positiivne mõju äriettevõtete majandustulemustele.

Selle pärast on Tartu linn oma jalgrattastrateegias võtnud otsustava kursi jalgrattaliikluse ühtse ja arusaadava korraldamise poole. Strateegia kohaselt hakkab jalgrattur edaspidi harilikult sõitma jalakäijate ja mootorsõidukite ala vahel, eraldi jalgrattateel või -rajal, ning hakkab liikuma autoliiklusega samas suunas – niisugune on praegunegi lahendus Vaksali tänaval raudteejaama juures.

Seal, kus ei ole piisavalt ruumi, et eraldada jalgrattaliiklus teistest liiklejatest, tuleb mootorsõidukite liiklust rahustada piisavalt, et autojuhid ja jalgratturid saaksid liikluseeskirja kohaselt ohutult sõiduteed jagada – nii, nagu see on ka praegu 30 km/h piirkiirusega aladel.

Sellisel korraldusel on mitu eelist.

Esiteks saavad jalakäijad tunda end kõnniteedel turvaliselt, ka väikeste lastega või lemmikloomaga jalutades, ilma et peaksid kartma selja tagant lähenevaid kiireid jalgrattureid (lapsed alla 14 aasta võivad küll liiklusseaduse kohaselt kõnniteel edasi sõita, aga peame neid siis hoolega õpetama, et kõnnitee on eelkõige kõndimiseks ja aeglaselt liikumiseks).

Teiseks on jalgratturil lihtsam ja mugavam orienteeruda, sest ta ei pea iga tänava puhul mõtlema või otsima, et kus nüüd on see koht, kus ta peaks sõitma. See omakorda teeb igapäevase jalgrattaga liiklemise atraktiivsemaks ja ohutumaks suuremale hulgale inimestele.

Kolmandaks on kõigi teiste liiklejate jaoks jalgratturi liikumine palju paremini ja selgemini prognoositav ja jalgrattur on liikluses nähtav. Nii väldime olukordi, kus jalgrattur ilmub ei tea kust. See on üks liiklusohutuse tagamise kuldreegel.

Neljandaks jalgrattaliikluse sujuvus ja kiirus punktist A punkti B kasvab, ja see omakorda aitab meelitada üha rohkem autokasutajaid liiklusummikutest ära ja rattasadulasse.

Viiendaks arendatakse edasi ka rahulikke ja autoliiklusest eraldatud marsruute vaba aja veetmiseks või aeglaselt kulgemiseks, näiteks jõeäärsed ja raudteeäärsed kergliiklusteed.

Lisaks nimetatud põhimõtete rakendamisele sisaldub strateegias terve hulk ettevõtmisi, millega arendatakse nii taristu- kui ka liikluskultuuri.

Tartu linn on oma jalgrattastrateegias võtnud otsustava kursi jalgrattaliikluse ühtse ja arusaadava korraldamise poole.

Kirjeldatud muudatused ei juhtu muidugi üleöö. Harjumuse jõud on tugev ja teineteist arvestava liikluskultuuri arendamine võtab aega. Samuti võtab aega tänavate uue süsteemi järgi ümberehitamine.

Tänavaruumi võrdsem jaotamine erinevate liikumisviiside vahel tähendab perspektiivis ka seda, et autoliiklusele jääb ruumi vähemaks ja seda eelkõige kesklinna piirkonnas. Siinjuures peab mainima, et mujal maailmas on kesklinnade piirkonnas kergliiklejate olukorra parandamisega saavutatud positiivne mõju äriettevõtete majandustulemustele. Peamine põhjus on siin asjaolu, et jalgsi ning jalgrattaga liiklejad veedavad kesklinnas rohkem aega kui autokasutajad.

Ühistranspordi, jalgrattaliikluse ja jalgsikäimise mugavamaks ja kiiremaks muutmisega saame tagada ka seda, et need, kellel on vältimatult vaja autoga liigelda, saavad seda normaalselt teha, ning et meie maksuraha valataks vähem asfalti ja rohkem meie inimestesse ja linnaelu arendamisse.

Tartu jalgrattastrateegia on koostatud projekti CyclUrban toel ja strateegia avalikustatakse 2019. aasta jooksul linnakodanike tagasiside saamiseks.

Tagasi üles