:format(webp)/nginx/o/2019/06/09/12243360t1h03ec.jpg)
Minu kodule kõige lähem rattaringluse parkla on Annelinna keskuse juures. Tahtsin täna varakult tööl olla ja alustasin päeva juba enne kella kaheksat. Seadsin eesmärgiks kasutada kontorisse jõudmiseks rattaringluse elektriratast nagu üks õige tartlane, ja kõigi kartuste kiuste see õnnestuski.
12-kohaline Annelinna keskuse parkla oli rattaid pungil täis. See tähendab, et lisaks dokkides laadivaile ratastele seisis parkla ümber veel 12 jalgratast, millega oldi õhtul või öösel kesklinnast tuldud, kuid millele rattaparklas enam kohta ei leidunud.
/nginx/o/2019/06/09/12243361t1h1609.jpg)
Olen end rattaringluse reeglitega kenasti kurssi viinud ja tean, et sellest pole hullu midagi. Nii just tulebki teha, kui jõuad näiteks rattaga sihtpunkti, kuid rattaparklas vabu kohti enam ei ole. Siis tuleb võtta korvist rattalukk, vedada see läbi esiratta kodarate ja kinnitada esiratta keskel olevasse pessa. Ja kui ratas parkida nii, et ta jääb kuni viie meetri raadiusesse parklast, fikseerib süsteem selle, et su sõit on lõppenud, ning ratas võib parkla kõrval oma jala peal seista küll.
Uue ratta haaramisel on siiski aga oluline võtta see dokist, kuna nii võid olla kindel, et ratta aku on laetud. Selleks, et teada saada, kas akus on ikka piisavalt jõudu, tuleb suruda korraks rattakella nupule, mis asub vasaku käepideme läheduses. Väike kuvar lenkstangi keskel ärkab ellu ja ütleb sulle, mitme minuti või tunni jagu just selle ratta akus energiat on.
Närveerisin küll pisut telefoniäpiga ratast lukust avades, et kas äpp töötab või mitte, kuna rattaringluse avamise päeval oli olnud äppidega tõrkeid. Sisselogimine võttis tõesti veidi kauem aega, kui oleksin soovinud, aga sõiduvahendi sain kätte. Juhhuu!
Kes veel ei tea, siis hoiatan, et ratta dokist välja tõmbamisega on kiire! See tuleb kätte saada ruttu, vähem kui viie sekundiga! Muidu pead uuesti sisse logima ja ratta numbri uuesti sisse toksima ja oma sõidusoovi telefonis kinnitama. Niisiis, niipea kui piiks käib, «viskasin» ma oma telefoni käest otse rattakorvi, tõmbasin ratta dokist välja ning alles siis asusin rattakorvis oma asju korrastama ja panin telefoni käekotti tagasi, kus ma seda tavaliselt hoian.
Sõit Annelinnast kesklinna läks hästi. Väga ma ei kiirustanud. Nautisin jahedat hommikuõhku, vahtisin ringi. Kord oli mu kiirus umbes 15 km tunnis, vahepeal siiski ka 20.
Iga kord pedaalima asudes tuleb arvestada natuke ehk sellega, et ratas teeb lühikese, aga üsna järsu kiirenduse. Seda tavalise rattaga sõites ei koge. Tark on vaadata, et ega otse ees kohe järsku kurvi ei tule või mõnd teist liiklejat, kellele võid kogemata tagant sisse või kandadele sõita.
Hea oli see, et see ratas ei kandnud mind edasi nagu võrr. Väikese liikumisrõõmu pedaalimisest sain ikkagi kätte, aga kleiti ma higiseks ei sõitnud.
Üsna pea tuli mulle samasugusel rattal vastu üks halli vuntsiga mees, naeratasime teineteisele vandeseltslaslikult, nagu oleksime ühe klubi liikmed.
Eedeni juures märkasin linlast, kes samuti mobiiliga ratast parklast kätte saada püüdis.
Tähele panin seda, et ükski parkla ei olnud ratastest nii üle kuhjatud kui see Annelinna parkla, mis Ihaste poolt tulles on esimesena kättesaadav.
Turusillal sõitis mulle rattaringluse rattaga vastu veel üks mees ning kaubamaja kõrvale Uueturu rattaparklasse jõudes nägin selle peaaegu tühja olevat – minu ratas oli pärast parkimist seal kolmas!
/nginx/o/2019/06/09/12243365t1h8b89.jpg)
Ratast parkima lükates tuleb taas kasutada pisukest jõudu. Seda tuleb lükata natuke nagu ülesmäge, alles siis istub ratas kindlalt dokki. Sellest, kas kõik on õige ja rattaringluse süsteem ikka teab, et sa oled sõidu lõpetanud, annab taas märku helisignaal.
Jõudsin rattaringluse rattaga Annelinna servast kesklinna 14 minutiga, olin rõõmus ja endaga rahul. Soovin pilvisest ilmast hoolimata ilusat päeva kõigile, ja muudkui rattataaa!
Tartu linna IT-projektide koordinaator Eveli Pung teatas aga just, et rattaringluse avamisest eile keskpäeval kuni keskööni tehti kokku 12 372 sõitu.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)