«Evelin tekitab nii koduse ja turvalise tunde,» ütles Kristin Männama. «Nagu seegi kord – läksime sünnitustuppa ja Evelin tõi mulle kõigepealt kohvi ja kooki. Küsisin, et kas tal on sünnipäev. Ta vastas, et ei ole – sünnitagu ma ära, siis ütleb!»

Evelin Männama meelest võiks ju mõnikord arvata, et ämmaemanda töö on natuke nagu liinitöö. Aga Evelini puhul ei paistvat kuskilt otsast välja, nagu võiks uus sündiv ilmakodanik olla mõni järjekordne tavaline beebi. Iga sünnitus on alati väga-väga eriline.

Ja sünnituse kriitilistel hetkedel, kui lapsel on pool pead väljas ja pressida ei tohi, ei muutu Evelin karmiks ega närviliseks. Ütleb vaid: «Naerata nüüd! Hinga ja naerata ning oota järgmist valu!» Ja kuigi Kristin Männama mäletab, et tal oli siis tunne, et ta sureb kohe ära, siis oh imet – ta naeratas ja ei surnudki.

«Ma olin talle enne öelnud, et ma ei tea, kas sündivale poisile panna nimeks Otto või Ruudi, Evelinile jäi see meelde ja pärast sünnitust last sülle võttes ütles ta: «Noh, Ruts, tule kaalume su ära ka!» Nii see poiss oma nime kätte saigi!»

Pärast Rutsi sündi tunnistas Evelin Gross üles, et torti pakkus ta sellepärast, et kolleegid käisid teda õnnitlemas, kuna ta valiti aasta ämmaemandaks. Aga ta ei teadvat küll, miks – talle lihtsalt väga meeldib ta töö.

«Mul tulevad külmavärinad peale ja nutt kurku, kui ma mõtlen, milline naine see Evelin küll on,» sõnas kahe poja ema Kristin Männama lõpuks.