Tõnu Ints: Henn Põlluaasa pahempidi pööratud ajalookäsitlus

Tõnu Ints.

FOTO: Kristjan Teedema

Riigikogu esimees Henn Põlluaas näeb oma raamatus sotsiaaldemokraate kurjade deemonitena, kes on heitnud Eestile ja kogu Euroopale musti pahaendelisi varje.

Kaks kuud tagasi, riigikogu valimiskampaania lõpunädalal jõudis raamatupoodidesse tulevase riigikogu esimehe Henn Põlluaasa raamat «Sotsid. Interrinde teine tulemine» kirjastuselt Grenader.

Kuna olen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige alates selle asutamisest 1990. aastal, pakkus raamat mulle tõsist huvi. Põnev ju, kuidas konkureeriva erakonna juhtpoliitik sotsiaaldemokraate näeb. Üllatas raamatu maht, 432 lehekülge! Eeldasin, et see on mingit laadi uuriv käsitlus, aga juba esmasel lehitsemisel oli selge, et ilmunud on puhas propagandateos. Paljud lõigud ja sõnakasutus tundusid tuttavad, olin neid märganud portaalides Uued Uudised ja Objektiiv ning Facebookis ja ajalehtede kommentaariumides, tuntud trollivabriku sõimleva toodangu seas. Omaette küsimus, kas Põlluaas on selle «rahvaluule» kokku korjanud netist või, vastupidi, see on just tema käest liikunud trollivabriku kätte.

Põlluaas näeb sotsiaaldemokraate kurjade deemonitena, kes on heitnud Eestile ja kogu Euroopale musti pahaendelisi varje. Autori arvates oli sotside kunagine eesmärk sotsialistliku korra kehtestamine, tänapäeval on aga sihiks rahvusriikide ja «tõeliste» euroopalike väärtuste hävitamine.

Pidamata sotsiaaldemokraate ingliteks ja ainuma tõe valdajateks – eks ole olnud ka mõni eksitus ja taunimist väärt tegu –, ei saa sotsiaaldemokraatide edasiviivat rolli Euroopa ja Eesti ajaloos kuidagi eitada.

Põlluaas on seadnud oma ajaloovaates eesmärgiks samastada sotsiaaldemokraadid kommunistidega ning ta väidab, et nad on kremlimeelsed ning Eesti rahvusriigi vaenlased. Tema käsitlusel puudub ajaline mõõde, ta võib ilma igasuguse kõhkluseta võtta sajanditaguse juhtumi, rebida selle välja tolle aja kontekstist, kanda tänapäeva ning selle baasilt arendada terveid kogumeid saatanlikke teooriaid.

Põlluaas väidab, et 2014. aasta kampaanias ehtisid sotsiaaldemokraadid ennast võõraste sulgedega, esitledes tuntud kirjanikke Eesti sotsiaaldemokraatiale alusepanijatena 20. sajandi algul. Jah, tõesti, Tammsaare kuulumine mõnda sotsiaaldemokraatlikku rühmitusse ei ole kinnitust leidnud, küll aga teised toonases kampaanias esitatud nimed. Eduard Vilde oli sotsiaaldemokraatliku ajalehe Uudised toimetuse liige ja seal juhtiv ajakirjanik. Ta valiti 1919. aastal sotsiaaldemokraatide nimekirjas Asutavasse Kogusse. Friedebert Tuglase (tollal Mihkelson) kuulumine sotsiaaldemokraatide hulka on tõendatud dokumentaalselt ja ta kinnitab seda ka oma mälestustes. Karl Ast Rumori kohta on samad tõendid. Mõlema mehe mälestused on ülihuvitav lugemisvara.

Autor väidab, et sotsid olnud aegade algusest Eesti iseseisvuse vastased, ja toob selle kohta ühe ajaloost välja rebitud näite Eesti maapäeva 28. novembril 1917 peetud ajaloolisest koos­­olekust, kus maapäev kuulutas end kõrgemaks võimuks Eestis. Ajaloolise traditsiooni järgi loetakse seda sündmust meie iseseisvumise protsessi alguseks. Põlluaas väidab, et enamik sotsiaaldemokraate sellel hääletusel ei osalenud ja nende toetajad märatsesid väljas Toompea lossi ees platsil, nõudes maapäeva laiali minekut. Tegelikult osalesid sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased lõpphääletusel ja hääletasid poolt. Maapäeva istungit juhatas tööerakondlane Otto Strandmann, lossi tunginud mässajatele astusid vastu nii Jaan Tõnisson kui ka sotsiaaldemokraat Karl Ast ning tööerakondlane Jüri Vilms. Viimasele tungisid lossi esisel mässajad kallale ning ta sai päris tõsiselt viga.

Tänapäevast on autor loonud pildi lõputust müstilisest labürindist, kuhu ta ka ise lõpuks lootusetult ära eksib.

Sellest kõigest Põlluaas loomulikult vaikib, nagu ka sotsiaaldemokraatide ja töö­erakondlaste rollist Eesti riigi väljakuulutamisel ja ajutises valitsuses. Rääkimata sellest, et vasakpoolsed jõud võitsid Asutava Kogu valimised, panid ametisse koalitsioonivalitsuse, mis viis edukalt lõpule Vabadussõja ning kindlustas rahulepingu sõlmimise Nõukogude Venemaaga. Sotsiaaldemokraatliku enamusega Asutav Kogu võttis vastu maareformi seaduse ning ülimalt demokraatliku põhiseaduse, mille vaim on selgelt ära tuntav ka praeguses põhiseaduses.

Suur segadus valitseb autoril internatsionaalidega. Ta väidab, nagu oleks sotsiaaldemokraadid ja kommunistid kuulunud pärast esimest maailmasõda samasse rahvusvahelisse organisatsiooni. Nagu Venemaal ja Eestis, nii lahknesid ka rahvusvaheliselt sotsiaaldemokraatide ja kommunistide teed jäägitult sõja lõpul.

Nüüdisaegne Sotsialistlik Internatsionaal asutati 1951. aastal Frankfurdis Maini ääres ning selle liikmeks astusid vasakpoolsed parteid üle maailma. Kommunistlikud parteid aga ei ole sellesse ühendusse kuulunud ja eesotsas Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteiga lugesid kommunistid seda vaenlikuks ühenduseks.

Viimastel aastatel on internatsionaali tegevusest taandunud ja lahkunud mitme Euroopa riigi sotsiaaldemokraatlikud erakonnad (Saksa, Taani, Rootsi, Norra, Hollandi), teiste hulgas ka Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga seda ei ole autor vaevunud tähele panema, nagu ka seda, et «Internatsionaal» ei ole olnud tänapäeval Eesti sotsiaaldemokraatide hümniks.

Põlluaas väidab, et sotside eesmärk on rahvusriikluse hävitamine, ning ta püüab vihjata, justnagu oleksid sotsid seda Eestis 1940. aastal teinud. Iseseisvuse kaotuse peamised põhjused olid siiski geopoliitilised tõsiasjad ja kokkulepped suurriikide vahel. Eesti enda tegutsemisvõimalused kujunenud olukorras olid ülimalt napid. Seda tõendavad ka analoogsed sündmused teistes Balti riikides ja kogu Ida-Euroopas.

Juunivalitsuse moodustamisel osalenud endised vasaksotsid eesotsas Nigol Andreseniga olid tegelikult juba 1934. aastal erakonnast välja heidetud, põhjuseks koostöö kommunistidega ning illegaalsed sidemed Vene saatkonnaga.

Sotsiaaldemokraatliku enamusega Asutav Kogu võttis vastu maareformi seaduse ning ülimalt demokraatliku põhiseaduse, mille vaim on selgelt ära tuntav ka praeguses põhiseaduses.

Maksab veel meelde tuletada, et sellel ajal oli kõigi erakondade tegevus Eestis peatud. Paljud sotsiaaldemokraadid ning nende endised juhid hoopis osalesid vastupanuliikumises nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni ajal ning olid kaasategevad Otto Tiefi valitsuse moodustamisel 1944. aastal. Erakonna endisest esimehest August Reist sai selle valitsuse välisminister ning pärast Jüri Uluotsa surma 1945. aastal eksiilvalitsuse juht.

Sellise äraspidise ajalookäsitlusega püüab Põlluaas luua vundamenti süüdistuste esitamiseks praegustele sotsiaaldemokraatidele. Tema sõnelev ja sildistav viis tuletab meelde üht sotsiaaldemokraatiavastast propagandisti minevikust, Viktor Kingiseppa.

Tänapäevast on autor loonud endale ja lugejale pildi lõputust müstilisest labürindist, kuhu ta ka ise lõpuks lootusetult ära eksib. Sellel teekonnal ründavad teda ohtlikud deemonid: uusmarksistid, kultuurimarksistid, vasakpopulistid, vasakliberaalid, globalistid, feministid ja vikerkaarelippude lehvides erinevad homoseksuaalsed rühmitused.

Jääb mulje, et autor on sellel teekonnal läbi elanud sügava hingelise vapustuse, mistõttu on ta kaotanud faktide esitamisel ja hinnangute andmisel igasuguse objektiivse analüüsi- ja kaalutlusvõime. Tema ettekujutus nüüdisaegsest sotsiaaldemokraatiast, aga ka liberalismist vajab eraldi käsitlust.

Tagasi üles