Heiki Lill: kas mina olengi punaprofessor?

Heiki Lill

FOTO: Kristel Vask

Kas punaprofessor on see, kes ei taha Eesti teadlaste jäädavat välismaale siirdumist, kes soovib Eestist pärit teadlaste naasmist Eestisse, kes soovib panustada Eesti teaduse arengusse oma teadmiste ja oskustega ning kes püüab teaduse abil arendada Eesti majandust?

Olen töötanud kõrgharidussüsteemis 2014. aasta detsembrist. Ühel ja samal ametikohal. Samasuguse palga eest (tõe huvides, katseajal oli see vähendatud). Enne minu ametisse saamist oli palgasüsteem samal tasemel olnud mõnda aega. Eks sellepärast see ametikoht ka vabanes. Üle aasta tagasi sai hakatud juhtkonna käest uurima palgatõusu võimalusi. Kogu kollektiivile. Olid ju palgaastmete esimesed astmed miinimumpalgale jalgu jäänud.

«Raha ei ole ja raha ei tule. Palgaastmeid võib ju ajakohastada, kuid süsteemi raha juurde ei tule,» oli vastus. Seega anti mõista, et peame ise otsustama, kes on instituudis ülearune, ning kui leiame sellise, saab tema arvelt palka tõsta. Säärase teadmisega on need arutelud lõppenud.

Kuid kes on siis ülearune, ilma kelleta hakkama saab? Noh ... lõpuks saab küll, aga keegi teine peab siis tema tööd ja toimetamised ju ka ära tegema. Pealegi, aastatega tulnud kogemust ühelgi sellisel asendajal ei ole. Kuigi jah, asendamatuid inimesi ei olevat.

Aga ikka öeldakse meile, et saate ju raha juurde ja eelarved suurenevad aastaid. Kuid aastatega on kõrghariduse ja teaduse igal aastal lisaks tulnud raha läinud peaasjalikult majanduskulude tõusu katteks. Kallinevad ju pidevalt püsikulud: elekter, vesi, hooldusettevõtete lepingud lähevad kallimaks, hooldusremont, hädavajalikud uued seadmed ...

Tervelt mõtlev inimene saab aru, et see protsent olekski tulnud ajapikku, nagu ka tulemused tehtavalt investeeringult. Küll mitte aastaga, aga kolme, viie või kahekümne jooksul siiski.

Tõele au andes, selle aasta 1. maist ajakohastati minu koduülikoolis ametikohtade töötasusid. Paberil. On ikka hea tunne küll, kui tunned, et palgatõus tuleb. Kuniks saad teada, et kui senine palk jääb uues astmestikus vahemiku sisse, siis palka ei tõsteta. Enamikul ei tõstetud. Neil, kel tõsteti, tehti seda niipalju, et oleks taseme miinimumiga tasa.

Möödunud aasta detsembris olid aga mitmete kõrgkoolide töötajate lootused-ootused juba nii pikalt täitumata jäänud, et asuti koos tegutsema olukorra parandamise nimel. Soodustasid seda ka ju lähenevad riigikogu valimised, ning nagu tavaks, sel ajal on poliitikud inimestega suhtlemisel märksa sõbralikumad. Üks tippsündmusi oli Kadriorus presidendi juures allkirjastatud teaduse rahastamise kokkuleppena antud lubadus üks protsent teadusele.

Mida kõike see võinuks tähendada: uusi seadmeid, uusi uurimisvaldkondi, võimalusi, avastusi. Tervelt mõtlev inimene saab aru, et see protsent olekski tulnud ajapikku, nagu ka tulemused tehtavalt investeeringult. Küll mitte aastaga, aga kolme, viie või kahekümne jooksul siiski. «Vesi peale!» laulis N-Euro oma ajal, ja just säärane tunne võis paljusid tabada, kui ilmusid uudised teadusrahastuse kokkuleppest taganemise kohta.

Seega anti mõista, et peame ise otsustama, kes on instituudis ülearune, ning kui leiame sellise, saab tema arvelt palka tõsta. Säärase teadmisega on need arutelud lõppenud.

Tähendab see ju esmajärjekorras ikkagi palkade samale tasemele jäämist järgmiseks neljaks aastaks. Ja tõsistest investeeringutest võib vaid und näha. Selles N-Euro laulus on veel paljugi, mida võiks siinkohal välja tuua. Aga noh, eks igaüks saab ise kuulata.

Frustratsioonist sündis mai lõpus meeleavaldus ja eilseks kuulutati välja hoiatusstreik, mispeale süüdistati nende organiseerijaid, et nad on punaprofessorid, nagu sildistas rahandusminister Martin Helme.

Aga kes siis on punaprofessor selle süüdistuste kohaselt? Kas see, kes ei taha Eesti teadlaste jäädavat välismaale siirdumist, kes soovib Eestist pärit teadlaste naasmist Eestisse, kes soovib panustada Eesti teaduse arengusse oma teadmiste ja oskustega ning kes püüab teaduse abil arendada Eesti majandust?

Olen üks nendest, kelle teadmisel-kaasaaitamisel need protestiaktsioonid toimusid, ja sobin eespool esitatud punaprofessori kirjeldusega, siis tuleb tunnistada, et mina olengi «punaprofessor».

Autoril puudub siiski professori olulisim eeldus – doktorikraad. Seega palun sügavalt vabandust päris punaprofessorite ees säärase tiitli enesele kahmamise pärast.

Tagasi üles