Uhkus Annelinna üle algab korteri uksest

Annelinn Foto: Artur Kuus

Milline linn, küsis tuttav ja näitas aerofotot täisnurkseid kolmnurki moodustavatest kortermajadest, mis olid tihedalt üksteise sappa lükitud. Ei tihanud vastata, et Tartu. Aga oli küll. Täpsemalt Annelinn, kus elab ligi kolmandik tartlastest. Paari aastakümne tagune utoopiline lootus, et kõrgmagalad lammutatakse ja elanikud kolivad laiuvmagalaisse, nähtavasti ei realiseerugi: ühed kolivad ära, teised asemele ja paneelmajad püsivad. Kuidas seda taluda?

Õigupoolest on Annelinn õnnelike alguste linn. Lapsepõlvest mäletan, kui Sõpruse puiestee tagune ala oli veel tühermaa, kus tasapisi müdistas rasketehnika. «Kõigi mugavustega korter,» ütlesid täiskasvanud, ja see kõlas nagu «mõttekalt elatud elu». Neile, kes seni pidid leppima naabritega ühise kuivpeldiku, õuekraanist vee tirimise ja köögis pesemisega, oli Annelinn õnnemaa. Facebooki nostalgiakommuunis on jagatud fotosid paneelmajadest, neil poseerivad õnnelikud sissekolijad, selja taga majakraami täis veoauto. Inimlikus õnnes pole midagi naljakat.

Ja õnn pole minu arust Annelinnast kadunud. Kus veel jaksaksid piiratud eelarvega üliõpilased või noored armunud iseseisvat elu alustada? Või kust leiab suurem pere mõistliku hinnaga sellise korteri, et vanemad saavad omaette toas magada? Korterid on soodsad nii üürida kui osta.

Paneelmajas võid kindel olla, et kehvemalgi juhul tähendab kapitaalremont korterikuubiku betoonini tühjendamist ja sisetöid, mitte vundamendi toestamist ja muinsuskaitse erinõudeid. Jutt viiekümneaastasest ekspluatatsiooniajast ei tähenda, et majad kokku kukuksid – kui mõistlikult renoveerida, kestavad need ilmselt aastasadu.

Olen mitmes sellises praktilises korteris elanud – Ülejõel ja Annelinna alguses. Saab elada küll. Nagu saab sõita lihtsamat sorti autoga või süüa ülepäeviti kartulit, kurki ja hapukoort. Meeliülendavad momendidki on olemas. Kui jalutada udusel kevadhommikul üle Sõpruse silla, avaneb iga sammuga vaade astmeliselt kerkivatele korrusmajadele, mis moodustavad stiiliühtse, aga siiski meeldivalt varieeruva ansambli, ei, lausa sümfooniaorkestri. See on sümfoonia elule.

Üks tore lisaomadus, mida Annelinn pakub, on suhteline anonüümsus. Küllap leidub trepikojas uudishimulikke vanadaame, kes su käike märkavad, ent nagu varblased, tuvid ja kassidki, ei tunne nad sind. Suled korteriukse justkui musta augu. Tsivilisatsioon kostab küll läbi elektrikontaktide ja paneelivahede, aga seda tuleb võtta mere- või metsakohinana. Kui Osama bin Laden oleks redutanud mõnes Annelinna-sarnases Pariisi eeslinnas või Malmös, oleks ta praegu elus või surnud loomulikku surma. Väiksemas majas, rääkimata eramajade kvartalist, kehtib vene laulusalm «külas inimeste eest ei peitu», inkognito elu seal ei õnnestuks.

Nii et mitmes mõttes on Annelinn üpriski talutav. Lisaks veel Anne kanali ujumisrand ja spordiplatsid, loodetav paadisadam tagumisel kanalil, Ihaste-poolne vastselt korrastatud looduspargike. Äkki ehitatakse kunagi trammiteegi valmis, et vähema loksumisega ja kiiremini kesklinna vahet liikuda.

Millest siis need nukrad tülpinud näod, kui Räpina poole sõites kauplusest läbi käin? Ju ei ülenda hinge asjaolu, et Annelinna-elu pole üks valikutest, vaid ainus kättesaadav lahendus. Ehk muudab asja talutavamaks mõte, et alles polnud Karlova ja Supilinn sugugi popid. Sealsed elanikud olid valdavalt õnnest ogarad, kui avanes võimalus uude Annelinna majja korter saada.

Väärtushinnangud, mis praegu tunduvad kivisse raiutud, võivad üllatavalt kiiresti muutuda. Aga seda ei pea ootama. Mõistlik on keskenduda toredale ning olla selle üle uhke.

Loo alguses mainitud Nõlvaku ja Mõisavahe tänava majade kõrgematelt korrustelt avaneb vägev vaade: hea ilmaga paistab kätte Valgjärve telemastki. Neil, kes seda näevad, on põhjust uhke olla. Vaatega või ilma, esimene uhkuseasi olgu siiski korteri uks. Eriti hea, kui korter, olgugi tagasihoidlik, kuulub endale. Oma uks, oma lukk, oma võti – minu võti, mitte kellegi teise. On põhjust rahuloluks.