Alvar Pähkel: «Kiiruspiirangute mõte pole mitte see, et politsei saaks trahvida, vaid et liikumine oleks turvaline.»

RATTATAAA 2. Foto: Artur Kuus

Tartu Postimehes ilmub lühilugude sari, mis õpetab, kuidas rattalinnas paremini toime tulla.

Alvar Pähkel on Tartu politseijaoskonna patrulltalituse juht.

Kiirusepiirang on kehtestatud mootorsõidukile, seadus eriti ei anna võimalust ratturit kiiruse ületamise eest trahvida. Seadus on ratturi suhtes mõneti subjektiivne. Ka näiteks säte, et kui tee seisukord ei võimalda sõita sõiduteel, võib sõita kõnniteel.

Mõnele inimesele on kaks autot liiga tihe liiklus, teisele on Riia tänava liiklus liiga tihe, et rattaga sõita, ja sellega nõustuda on lihtne. Muis paigus on ikkagi subjektiivne hinnang. Politsei on läinud seda teed, et kui inimene sõidab rattaga kõnniteel, siis sellega ongi hinnang antud ja ta võib seal sõita. Küll ütleb seadus, et peaks sõitma jalakäija kiirusega, aga kui mõtleme seda, et keskmine jalakäija ei liigu väga kiiresti, siis jalgrattaga nii aeglaselt sõita on omaette kunst. Seaduses on selline nõue, mida täita on võrdlemisi problemaatiline. Aga see mure on küll, et jalgratturid sõidavad jalakäijate vahel võrdlemisi suure kiirusega.

Alles esmaspäeval sõitis Viljandis noor poiss memmele otsa ja olid luumurrud.

Kui mõnel pool õuealal on autojuhile seatud kiirusepiirang 20 kilomeetrit tunnis või näiteks Karlovas 30 kilomeetrit tunnis, siis loomulikult oleks jalgratturil mõistlik sellest kinni pidada. Kiirusepiirangute mõte pole mitte see, et politsei saaks trahvida, vaid et liikumine oleks turvaline. Kui on õueala, siis mõte on taga. Kui õuealal hakkavad ratturid kihutama, juhtuvad seal ka õnnetused.

Ja kui ka trahvi ei tehta, saab korrakaitseseadust ikka rakendada. Kui on näha, et oht on tekkimas, saab politsei kinni pidada ja anda märku, et kiirus oli liiga suur ja tempot tuleks maha võtta. Seda me ka teeme.