Enriko Talvistu: muuseum kui kunstisild

Enriko Talvistu Foto: Margus Ansu

Paljud mäletavad ehk sajandivahetuse aegset Hollywoodi armastusdraamat Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga Madissoni maakonna kaetud sildade teemal. Meil Eestis katustatud sildu palju pole, vaid üks Järuskal. Küll aga neid mujal maailmas.

Vanematest tuntuimaid on ehk Firenzes asuv Ponte Vecchio (Vana sild), mille kunagised lihaturu putkad kolmekorruselistes ehitistes silla peal on ammu asendunud kullassepa- ja suveniiriäridega.

Kogu maailima arhitektuuriavalikkust üllatas sel kevadel Hiinas Hunani provintsis (mõnisada kilomeetrit nii Pekingist sisemaa poole) Jishou linnas (elanike arvult umbes kaks Tartut) uus kunstimuuseum, mis ulatub vanalinnas sillana üle jõe. Hunani provintsis on ajalooliselt ikka olnud kaetud (puit)sildu. Seekord siis metallist ja betoonist uusehitisena üle jõe, mis on sarnane «oja» nagu Emajõgi.

Pekingi FCJZ büroo arhitektid selgitasid videointervjuus soravas inglise keeles, miks muuseumi just jõe peale vaja oli. Nimelt on sillal kaks kihistust. Alumisel võibvad metallkaarte vahelt kergliiklejad vabalt liikuda, on istepinkegi.

Kõrgemal tasandil on muuseum oma kahekorruseliste näituseruumidega. Teenindusruumid on kallastel otsaehitistes püloonides. Näitusesaalidest avanevad hunnitud jõevaated kahele poole. Seega, kas ületad jõge niisama vabas õhus või läbi näitusesaali.

Lubage mul unistada Holmi sillast, millest igaüks pääseb jala või jalgrattaga niisama üle, aga võib ka minna läbi näitusesaalide.

Et milleks see jutt Tartu Postimehes? Hiinlased on viimaseil kümnendeil kopeerinud paljusid Euroopa arhitektuuriväärtusi siseturismi eesmärkidel, Veneetsia Püha Markuse väljakuni välja. Mingi idee võiks nüüd nendelt tagasi võtta.

Meil on Tartus mitu korda arutatud niinimetatud Holmi–Uueturu silla teemal. Mingisuguses visioonis on see ka linna üldplaneeringusse jäänud. Trammiliiklusest sellel sillal ja praegu korrastataval Vanemuise tänaval näeme ehk siinkirjutaja eluajal vaid und, aga võiks mõelda teistpidi, rehepaplikult ja kasulikult. Mulle toeks kirjutas ka Tartu kunstimuuseumi kui praegu kodutu suure kunstikogu direktori kohusetäitja Joanna Hoffmann muuseumi tähtsusest just Tartu südalinnas (TPM, 30.5). Siis lubage mul unistada Holmi sillast, millest igaüks pääseb jala või jalgrattaga niisama üle, aga võib ka minna läbi näitusesaalide.

See varjab vanalinna Võidu silla liiklusmüra eest ja annab kergliiklejale mugavama võimaluse jõge ületada, kolmandaks on ilusate vaadetega näitusesaal. Muuseum võidab nende arvelt, kes muidu vabatahtlikult kunstisaali ei sattu.

Linnal oleks tabada vähemalt kaks kärbest ühe hoobiga – sild ja näitusesaal. Mismoodi silla otsaehitistes muuseumi muid ruume lahendada, näiteks riigimaal Atlantise kõrval või turuhoone parkla kohal koos püsitribüüni hoonega kõigi Tartu Vabaduse puiesteel toimuvate kultuuri- ja spordiürituste tarbeks, on edasiste kavandamiste küsimus.

Unistada ju võib?