Online-väitlus avakõned: Väitlusselts versus ülikooli õppeprorektor

Tartu Ülikooli lõpetamine. Foto: Sille Annuk / Postimees

Tänase väitluse teemaks on «Ülikool peaks võrdselt vastu võtma nii mehi kui naisi».

Kuivõrd soolise võrdõiguslikkuse teema on Eesti ühiskonnas järjest aktuaalsemaks muutumas, on eriti ülikoolilinnas Tartus hea arutleda selle üle, kas ülikoolid peaksid tudengite vastuvõtmisel arvestama ka viimaste sooga. Sookvoote ülikoolides on rakendanud näiteks Rootsi.

Teemat jaatavad Eesti Väitlusseltsi liikmed Liisa Loog ja Aare Pere, kuid väitlusseltsi esindajad ei kaitse debattides oma isiklikke või väitlusseltsi ametlikke seisukohti, vaid aitavad tõstatada argumenteeritud arutelu olulistel teemadel. Antud teema vastu väitleb ja oponeerib Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik, kes esineb debatis oma seisukohtadega.

Väitlus toimub reaalajas ning kui mõlemad pooled on esitanud oma avakõne, tuues välja põhilised argumendid ja ümberlükked, jätkub debatt 11-13.30 ristküsitlusega.

Väitlusseltsi liikmete Liisa Loogi ja Aare Pere avakõne

Eestis on hetkel olukord, kus mehed ja naised omandavad kõrgharidust väga erinevatel erialadel ning sooline tasakaal on erialade lõikes paigast ära - Statistikaameti andmetele tuginedes on erialasid, kus õppivatest tudengitest on 90 protsenti mehed, kuid ka erialasid, mille tudengitest on 90 protsenti naised. Selline olukord on kaasa toonud lisaks soorollide omakordsele süvendamisele ka inimressursside ebaefektiivse kasutuse ning  see võib olla üks põhjustest, miks on Eestis Euroopa Liidu kõige suurem lõhe meeste ning naiste palkade vahel (vt täpsemalt Praxis 2010 lk 33, http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Projektid/Too-ja_Sotsiaalpoliitika/4_raport.pdf).

Leiame, et seda probleemi on võimalik lahendada teadliku kõrghariduspoliitikaga, mis võimaldaks noortel teha ebatraditsioonilisi erialavalikuid. Ülikoolid võiksid rakendada vastuvõtupoliitikat, mille alusel pooled iga eriala vastuvõetutest selgitataks välja arvestades soolist tasakaalu. Ülikoolidele jääks samas jätkuvalt võimalus seada minimaalne vastuvõtulävend.

Selline vastuvõtuprotsess saavutaks olukorra, kus kaoksid soostereotüüpide põhjal tehtud erialavalikud ning saavutataks sooline tasakaal mitmetel erialadel. See muutus toimuks kahel üksteist toetaval tasandil. Esmalt tähendaks see seda, et mitmetel seni ühe soo poolt domineeritud erialadel oleks teisel sool suurem võimalus õppima asuda. Nii näiteks oleks arvutiteaduste erialal senise 13 protsendi asemel vähemalt 25 protsenti naisi. Lisaks sellele aitaks meie plaan kaotada ka stereotüüpsed hoiakud nn meeste ja naiste erialade osas.

Seega, meie plaan võimaldaks olukorda, kus mehi ning naisi siirdub võrdselt õppima nii kõrgemalt kui ka madalamalt tasustatud valdkondades, seega vähendades suurt palgalõhet meeste ja naiste vahel.

Teiseks on küsimus ka inimressursi kasutamise efektiivsuses ja sellest tulenevas majanduslikus kasus. Mitmed uuringud on näidanud, et meeste ja naiste vaimsetel võimetel ja eeldustel  teatud valdkondades läbi lüüa ei ole statistilist erinevust. Näiteks on leidnud Kanada teadlased, et tüdrukud lähevad pigem õppima nn pehmeid alasid, kuna neile on sisendatud nii vanemate, õpetajate kui ka ühiskonna poolt, et reaalained ei ole nende tugevam külg, mitte selle tõttu, et nad oleksid tegelikult poistest nendes alades nõrgemad (http://www.sciencedaily.com/releases/2008/09/080905153807.htm).

Meie plaan  võimaldaks nii naistele kui meestele  ligipääsu erialadele, mis neile seni stereotüüpide või muudel põhjustel kättesaadavad pole olnud. Lisaks võimaldaks käesolev plaan arvesse võtta üldharidussüsteemis poiste ja tüdrukute erinevast arengukiirusest tingitud ebavõrdsust, puudutades seega ühtviisi nii mehi kui ka naisi.  Väikeses ühiskonnas peame me aga oma inimressurssi kasutama maksimaalselt parimal viisil.

Tartu Ülikooli õppeprorektori Martin Halliku avakõne

Vastuargumendid

Väidan, et lõhe meeste ja naiste palkade vahel süveneb veelgi, kui hakata kasutama sookvoote ülikooli vastuvõtuprotsessis. Sellepärast, et naisüliõpilaste osakaal Eesti kõrgkoolides on viimase kümne aasta jooksul jäänud vahemikku 60 – 62 %. Tartu Ülikoolis on naiste osakaal veelgi kõrgem.

Seega tuleks enamasti erandeid teha meeste kasuks, samas kui kogu Euroopas on valdav osa sookvootide poliitikast suunatud naiste osakaalu suurendamisele. Sadu vähem andekamaid mehi saaks ülikooli sisse ja sama palju andekaid naisi jääks välja. Järelikult kasvaks kõrgharidusega meeste osakaal ja väheneks naiste oma. Samas on uuringutest selge, et kõrgharidusega inimestel on paremad võimalused tööturul ning ühtlasi parem sissetulek.

Sookvootide alusel vastuvõtt ei kaota iseenesest stereotüüpe erialavalikul, küll aga langetab täiesti kindlalt õppe akadeemilist kvaliteeti. Selle tõttu kannatavad kõik õppijad, sest ühel erialal ja ühes grupis õppivate tudengite vaimse võimekuse erisus suureneb veelgi ning õppejõud peab keskenduma akadeemiliselt nõrgmatele. See mõjutab aine läbimise kiirust ja kvaliteeti ning demotiveerib andakamaid tudengeid.

Tudengite tagasiside on juba aastaid toonud esile vajadust suurema akadeemilise nõudlikkuse järele. Suurem akadeemiline nõudlikkus ja sookvootide alusel sisse saanud akadeemiliselt nõrgemad tudengid on olemuslikult vastuolulised.

Inimressursside kasutamise efektiivsuse osas toimuks sookvootide rakendamise korral selge tagasiminek, sest paljude akadeemiliselt võimekate inimeste potentsiaal jääks kasutama paljalt seetõttu, et ta on „valest“ soost.

Sookvoote pooldavate väitlejate argument tüdrukute ja poiste erinevast arengukiirusest ei pea gümnaasiumi lõpetavate noorte osas paika, sest  riigieksamite tulemuste statistika näitab, et meestel on keskmine riigieksamitulemus 67,0 ning naistel 68,1. Seega on erinevus päris väike.

Vaadates Eesti kõrgkoole tervikuna, siis on ülikooli sisse astuvate tudengite sooline jaotus põhjendatud naiste osakaaluga ühiskonnas ja gümnaasiumilõpetajate hulgas. Eesti ühiskonnas tervikuna on meeste ja naiste suhe püsinud aastaid muutusteta – mehi keskmiselt 46%, naisi 54%. 2011. a andmetel on Eestis 116,9 naist 100 mehe kohta. Naiste osakaal Eestis on Euroopa Liidu suurim. Gümnaasiumilõpetajate hulgas on mehi 43% ja naisi 57%.

Väitlejate sõnul võimaldaks nende plaan nii naistele kui meestele ligipääsu erialadele, mis neile seni stereotüüpide või muudel põhjustel kättesaadavad pole olnud. Aga kõik erialad ülikoolis on olnud alati kättesaadavad, sõltumata inimese soost. Mängu tuleb inimeste soov, huvi ning akadeemiline võimekus.

Kvootide asemel tasub kaaluda alternatiivseid meetmeid. Üheks alternatiiviks on näiteks akadeemilise testi laiem rakendamine kõrgkooli vastuvõtul. Kui koolihinded mõõdavad eelkõige õpitud tarkust (kristalliseerunud intelligentsust), siis kõrgkooli akadeemilised testid  peaksid hindama eelkõige abstraktset mõtlemisvõimet (voolav intelligentsus). Riigieksamite hinded on tüdrukutel keskmiselt kõrgemad kui poistel. Akadeemiline test võib olla aga soodsam poistele ja neile, kel on koolilõpetamisest möödas pikem aeg. Tartu Ülikooli on võimalik astuda akadeemilise testi alusel.

Soolise ebavõrdsuse vähendamise alternatiivseteks võimalusteks on ka sooteadlik karjäärinõustamine, mis aitaks vähendada stereotüüpset mõtlemist ning julgustaks noori tegema ebatraditsioonilisi haridusvalikuid.