/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2011/12/14/876652t1h710c.jpg)
Roosid, pärlid, sammal, kuusemunad – imelik oleks neid ju kokku panna. Aga Varnja naised panid need asjad kokku ja tulemus, vapustavalt nooblid kingikotid, säravad pereseltsi käsitöönäitusel rohkem kui jõulupuu ise.
Talentide küla tegutseb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vaadake, kui hea kink on selline kott,» kiitis Varnja pereseltsi juhataja Raissa Poljakova seltsis koos käivate naiste kõikvõimalikest asjadest tehtud uhkeid kingikotte. «Näete, nende tegemiseks ei pea üldse raha raiskama. Ja mis kõige tähtsam – oma kätega tehtud asi on kõige südamlikum ja parem kingitus!»
«See kott on aastaringne kingitus,» täpsustas Varnja pereseltsi rahvale looduslikust materjalist vahvate asjade tegemist õpetav kohaliku raamatukogu juhataja Tatjana Sosnovskaja. «Jõulu ajal saab siia kuuseehted panna, kevadel võib sinna esimesed lilled torgata ja igal ajal sobivad kingikotti puuviljad.»
Vahtralehtedest roosid
Varnja naised on oma kinkekotid kaunistanud näiteks läikivatest paeltest ja vahtralehtedest kokku keeratud uhkete rooside, pärlite ning soost ja puude küljest korjatud samblaga. «Kasutame kõike, mida kodus ja koduümbruses leidub,» naeris Tatjana Sosnovskaja.
Seda on pereseltsi jõulueelsel käsitöönäitusel näha igal sammul. Näiteks sibulakoored läksid Tatjana Sosnovskajal asja ette tuleva draakoniaasta draakoni katmiseks. Samast materjalist on tema, Raissa Poljakova ja Aleksandra Kuznetsova teinud seinapiltidele väiksema kapsa mõõtu roosidki.
Et pilliroogu on Varnjas jalaga segada, paistab kaugele – kohevatest pillirootuttidest on osavad naised meisterdanud hiigelsuured öökullid. Peale pilliroo on käiku läinud latika soomused, menukad on hõbedase värviga üle võõbatud kõrvitsaseemned ja Raissa Poljakova on vorminud oma pildil «Aastaajad» kollase kübara hirsist.
«Me teeme käsitööd hingega, väga entusiastlikult,» kirjeldas Tatjana Sosnovskaja perekeskuse käsitööringi. «Kõige tähtsam on, et meie ringis ei räägita haigustest ega klatšita.Unustame siin mured.»
«Naised saavad näputööga veidi ka teenida, kui tahavad,» lisas Raissa Poljakova. «Turistid ostavad meie tehtud asju hea meelega, sest need on sellele kandile iseloomulikud. Ja igale naisele kulub oma raha ära, saab muretult kreemi, lõhnaõli või sukki osta.»
Toredate looduslike asjade hulgas jäävad silma ka ristpistes pildid, mis esmapilgul näevad välja kui fotod. Need tikkis seitsme niidiga kolme väikse lapse ema Svetlana Buinitskaja.
Hello, Raissa!
«Varnjas elavadki talendid ja lahked inimesed, sest võõras juhatatakse meil alati sõbralikult kohale ja külalised võtame hästi vastu,» muheles Raissa Poljakova, kes võõrustab külalisi pereseltsi ruumidega ühe katuse all asuvas vanausuliste elava ajaloo muuseumis.
Vene vanausuliste kombeid ja eluolu tutvustavas Varnja väikses muuseumis käib turiste kõvasti. «Väga palju on hakanud käima oma rahvast, eestlasi,» märkis Raissa Poljakova.
Tänavu oli noorim kodumaine külastaja kaheksakuune laps. «Lastele siin väga meeldib, sest meil võivad nad kõike oma käega katsuda,» ütles ta.
Varnja väike muuseum ja selle perenaine on aga tuntud ka kaugemal. Kui Raissa Poljakova hiljuti Londonis oma laste juures käis, hüüti talle kesklinnas «Hello, Raissa!». «Mul ei tulnud need hüüdjad kohe meeldegi, sest rahvast käib meil ju busside kaupa,» naeris Raissa Poljakova. «Aga näete, nemad seal kaugel mäletasid mind ja tundsid ära.»
Selliseid toredaid lugusid jätkuks kauemaks, aga siis peaks tegema ka teed ja pirukaid, nagu see on Varnjas ja selle väikses muuseumis kombeks.