Merle Karro-Kalberg: Tartu lapsesõbralikkus peaks linnaruumis ka välja paistma

Merle Karro-Kalberg

FOTO: Sille Annuk

Mänguväljakud on need kohad, kus lapsed omavahel kokku puutuvad ning nende kaudu puutuvad kokku ja suhtlevad sõbralikult ka eri soost, erineva sotsiaalse ja haridusliku taustaga täiskasvanud, laste vanemad

Tartut on viimasel ajal hakatud hellitlevalt kutsuma avaliku ruumi pealinnaks: paari möödunud aasta arhitektuuripreemiad on avaliku ruumi kujundamise eest enamasti just siia tulnud. Palju on Tartus seistud ja samme astutud ka jalgratturite heaolu suurendamiseks. Seda tuleb tunnustada. See kõik aga ei tähenda, et arenguruumi poleks või et saaks loorberitel puhata. Edasi peaks mõtlema ja ruumi looma teistelegi linna kasutajatele. Tartul on lapsesõbraliku linna kuvand. Kui vaatame aga linnaruumi, siis võiksime küsida, kuivõrd see ikkagi nii on.

Alles hiljuti pidin ühele tuttavale soovitama kesklinna kandis head mänguväljakut. Tuleb tunnistada, et peale Kaubahoovi pargi ja Toomemäe mänguväljaku ei olnudki midagi soovitada. Korra olen pidanud Kaubahoovi pargi mänguväljakul Saksa külalistele soovitama kohti, kuhu veel saaks pooleteiseaastase lapsega mängima minna. Jäin sellega hätta.

Südalinnas on neli parki, aga mänguväljak on neist vaid ühes. 

FOTO: Margus Ansu

Tartus on mänguväljakuid siiski tublisti rajatud. Iga aasta 1. juunil, lastekaitsepäeval avatakse mänguväljak mõnes linna asumis. Südalinnas ja jõe ääres on neli parki, kuid ainult üks väike mänguväljak. Tuleb tõdeda, et südalinnas pole lastega peredel just palju teha, pigem on see kiire läbikärutamise või -jalutamise kui peatumise ja ajaveetmise paik.

Avalik ruum peaks olema ühiskonna liim: see on paik, kus peaksid trehvama need, kes võib-olla kuskil interneti­avarustes või ühismeedia kõlakodades ei kohtu. Kui linna avalik ruum on kõigile avatud ja tasuta kasutatav, on ka ühiskond sidusam. Demokraatlike ja avatud linnade avalikus ruumis on mõeldud kõigi – jalgratturite, jalutajate, vaegliikujate, vaegnägijate, eakate, teismeliste, noorukite ja ka autojuhtide – vajaduste peale. Mänguväljakud on need kohad, kus lapsed omavahel kokku puutuvad ning nende kaudu puutuvad kokku ja suhtlevad sõbralikult ka eri soost, sotsiaalse ja haridusliku taustaga täiskasvanud, laste vanemad.

21. sajandi võtmeoskuste hulka loetakse nii teistega arvestamise, läbisaamise ja meeskonnatöö oskust kui ka loomingulist lähenemist probleemide lahendamisele. Neid omadusi saab laps õppida ja arendada mängides. Seda ei peaks soodustama ainult lasteaed või kodu, seda peaks rõhutama ja soodustama keskkond, kus nad kasvavad, tervikuna.

Tihti näen, kuidas kiiged või ronimislinnaku hõivavad koolist tulevad ja aega parajaks tegevad teismelised. Nende hoog, mängud ja energia on aga hoopis teistsugused kui kolmeaastasel lapsel.

Tartu kesklinna mänguväljak on pärit eelmisest sajandist ning moraalselt oma aja juba ära elanud. Mõned kosmeetilised parandused ei ole seda kuidagi nüüdisajastanud või atraktiivsemaks muutnud. See on tegutsemisvõimaluste poolest pigem igav ja ühetaoline.

Hea mänguväljak on see, kus leiavad tegevuse nii just kõndima õppinud lapsed kui ka algkoolirüblikud ja isegi teismelised. Kesklinna mänguväljak on ilmselgelt liiga väike, et kõiki huvitatuid ära mahutada. Tihti näen, kuidas kiiged või ronimislinnaku hõivavad koolist tulevad ja aega parajaks tegevad teismelised. Nende hoog, mängud ja energia on aga hoopis teistsugused kui kolmeaastasel lapsel. Kuna väikeste lastega on enamasti kaasas vanemad, siis hoogu sattunud teismelised aetakse mänguväljakult lihtsalt ära. Aga kuhu on neil linnas edasi minna?

Kui linna õueruum aktiivset tegutsemist ei soodusta, siis kogunetaksegi kaubanduskeskusesse nutika ekraani taha.

Südalinnas on neli parki, aga mänguväljak on neist vaid ühes. 

FOTO: Margus Ansu

Nii Kaubahoovi pargi kui ka Toomemäe mänguväljakud on sisustatud igava kataloogikaubaga, need on ühe mudeli järgi loodud ruumid. Selliseid vahendeid leidub igal pool. Marc Augé on võtnud kasutusele mõiste «kohatud kohad», mille all ta mõtleb paiku, mis globaliseerumise käigus on muutunud riigist riiki ühetaoliseks. Ta mõtles kohatute kohtade all peamiselt küll lennujaamu ja kiirsöögikettide ühtmoodi sisustatud toitlustuskohti, kuid ka Tartu kesklinna mänguväljak on suuresti selline kohatu koht. Selliseid on kõikjal, Dubaist Helsingini.

Mänguväljakud ei pea olema suured kompleksid, mis hõivavad pool parki. Mänguvahendid võiksid olla väikestes taskutes puistatud laiali üle terve kesklinna piirkonna. Selleks ei peagi ruumi olema palju, piisab nurgapealsest, pargiservast, laiemast kõnniteeribast.

Kui tee ja tänavate rekonstrueerimise projektides küsitaks ka väikseid mängutaskuid, aitaks see väga palju, et linn muutuks mängulisemaks.

Jalutada peaks saama ühest tegevustaskust teise nii, et terve kesklinn oleks mänguväljak. Pidev liikumine hoiab meele erksa, linn on kodusem – viibimise, mitte läbikäigu koht.

Palju väikesi abstraktseid elemente paljudes nurkades on see, mis muudab linna mänguliseks ja sõbralikuks. Need on väiksed mäed või lohud, kust rattaga läbi sõita, vee-elemendid, nagu poriloigud, või turnimiseks mõeldud tänavamööbel. Jalutada peaks saama ühest tegevustaskust teise nii, et terve kesklinn oleks mänguväljak. Pidev liikumine hoiab meele erksa, linn on kodusem – viibimise, mitte läbikäigu koht.

Ka mänguvahend ise võiksid ju aidata kaasa loov- ja fantaasiamängudele. Atraktsioonid ei peaks dikteerima, mida nendega teha saab. Lapsed teavad täpselt, mida nendel kohatute kohtade mänguväljakutel teha saab ja tohib: liumäest lase alla, köitel roni, kiigel kiigu. See ei arenda kuigipalju ümbritseva keskkonna nägemise ja loovalt kasutamise oskust.

Ka ei pea arvama, et kõik peab olema otsekoheselt välja öeldud: varjualune ei pea olema maja kujuga ja kiik elevandi nägu.

Südalinnas on neli parki, aga mänguväljak on neist vaid ühes. 

FOTO: Margus Ansu

Näen omast kogemusest, et tegelikult pole lapsele olulised kõik need puldiga autod, Lego klotsid, kõrinad ja mängukarud. Kõige parem mänguasi on ikkagi suur karp: selle saab mõelda ja teha lennukiks, autoks, majaks, karjalaudaks jne.

Sarnast abstraktsuse põhimõtet võiks kasutada ju ka linna avaliku ruumi mänguväljakutel. Ilmselt mäletavad paljud lapsepõlvest, et tänaval oli kõige põnevam kõndida äärekivil ja püüda jalutada nii, et sealt autoteele ei kuku. Lapsed on ikka loovad linna kasutama, anname neile siis selle võimaluse ning soodustame ja arendame seda. Oluline on, et Tartu lapsesõbralikkus ka linnaruumis välja paistaks.

Tagasi üles