• Viimasel ajal on Ansip kodukanti jõudnud harva.
  • Tõenäoliselt hakkab Euroopa Komisjonis Eestit esindama Kadri Simson.
  • Ansip ei oska Ratasele soovitada muud, kui kiiret ametist lahkumist.

Euroopa Komisjoni voliniku ametiaega lõpetava ja äsjastel Euroopa Parlamendi valimistel valituks osutunud reformierakondlase Andrus Ansipi sõnum peaminister Jüri Ratasele on lihtne: tuleks tunnistada, et koostööst EKREga ei tulnud midagi välja, igasugune venitamine, parandada üritamine ainult suurendab seda kahju, mis Eestile juba praegu on tehtud.

Andrus Ansip, teie Brüsseli kabineti laual on lapselapse joonistus koos küsimusega, millal vanaisa maale muru niitma jõuab. Kas sel kevadel olete juba jõudnud?

Juulist hakkab uus elu. Kui Euroopa Komisjoni volinik ja asepresident elab Brüsselis ning käib vahel Eestis, siis Euroopa Parlamendi liige elab Eestis ja käib Brüsselis või Strasbourgis tööl. Aga sel kevadel ei ole olnud võimalust muru niita.

On tõenäoline, et teise valitsuskombinatsiooni korral võinuks täituda ka teie soov või unistus jätkata Euroopa Komisjoni volinikuna.

Tuleks tunnistada, et ei, sellest EKREga koostööst ei tulnud midagi välja, vabandada Eesti mainele tekitatud kahju eest ja anda teistele võimalus.

Pigem soov, aga seegi poleks kaljukindel. Iga volinik, ükskõik millisest Euroopa Liidu liikmesriigist lähetatu, saab arvestada ikka sellega, et tema käsutuses on viis aastat, ta peab neid aastaid maksimaalselt ära kasutama. Ka neil, kes saavad teise mandaadi, haldusala kindlasti vahetub. See on reegel kõigile.

Iseenda tööle hinnet panna on ebamugav, aga siiski: mis see kümnepalliskaalal võiks olla?

Nendes oludes on läinud ikka väga-väga hästi. Kui peaksin saavutatut võrdlema ootustega, siis ootused olid tagasihoidlikumad. Muidugi, süües kasvab isu, aga olen alati saanud aru reaalsetest võimalustest. Oleme ühtsele digitaalsele turule märksa lähemal kui 4–5 aastat tagasi.

Šveitsi kaudu suusapuhkusele sõitjale on üks töövõit kergesti hoomatav.

Rändlustasude kaotamine on vaid üks aspekt, aga sellele saab lisada väga palju asju. Probleem on ju pikka aega küpsenud. Euroopa Liidus asuti ühtset turgu looma 1993. aastal, viis aastat tagasi oli ühtne turg, mis nägi ette kaupade, kapitali, teenuste ja inimeste vaba liikumise Euroopa Liidu piires, digitaalset ühtset turgu polnud. Selle asemel, et oleks 500 maksejõulise tarbijaga turg, oli 28 pisikest turukest. Fragmenteerituse hind oli arvestuste järgi 415 miljardit eurot aastas. Esitasime 30 seadusandlikku ettepanekut, nendest 28 puhul oleme kokkulepped saavutanud.

Kui hinnata neid, siis oleks tagasihoidlikum kümme palli. Rändlustasude kaotamine on kõigile teada, kipub meelest äragi minema, ehkki viimased küsimused näitavad, et kümme protsenti Euroopa kodanikest, kes reisib mõnda teise liikmesriiki, lülitab endiselt andmeside välja, see on nagu DNAsse sisse läinud.

Aga oluline on ka see, kui inimene on mõnes riigis soetanud ligipääsu digitaalsele sisule, näiteks teleprogrammidele, muusikale ja spordivõistluste ülekannetele – jalgpall on paljudes riikides väga tähtis –, siis möödunud aasta aprillist võid teises riigis nautida täpselt sama moodi nagu kodus kõiki neid programme. Ka põhjendamatu geoblokeeringu kaotamine on olnud oluline.

Suurtööstuste rahulolu on suurem kui viis aastat tagasi. Kui toona läksin ettevõtjate assotsiatsioonidega kohtuma, tuli etteheiteid, et komisjon on nagu takistus ja toodab bürokraatiat. Nüüd Euroopa ärifoorumil kõlasid ainult kiidusõnad.

Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste ootamine. Reformierakonna peol Jürgen Ligi, Rain Rosimannus, Andrus Ansip, Kaja Kallas.

FOTO: Remo Tõnismäe

Märgid näitavad, et järgmiseks volinikuks saab keskerakondlane Kadri Simson. On see Eestile hea väljavaade?

Olen algusest peale öelnud, et kui mul oleks võimalik jätkata, ma loomulikult jätkaks. Aga mul ei ole mõtet unistada sellest, mida ei juhtu. Üheski Euroopa riigis pole kommet, et valitsuskoalitsioon läkitaks volinikuametisse opositsiooni esindaja. Eestis ei ole veel ju otsustatud, kellest saab järgmine volinikukandidaat, aga jah, ajakirjanduse andmetel saab selleks Kadri Simson. Olen talle omal initsiatiivil helistanud ja ka öelnud – mida ka kõik teavad –, et ma teen kõik selleks, et praegune valitsus võimalikult kiiresti ametist lahkuks, sest nii palju halba pole suutnud Eestile keegi teha, ja et ma teen kõik endast oleneva, et tema või kellegi teise voliniku sisseelamine ametisse oleks võimalikult kerge. Kui saan nõuga abiks olla, olen valmis seda nõu andma.

Kui mitu korda on viimastel päevadel uudiseid lugedes teie suust kõlanud seda andrusansiplikku hüüatust «Tule, taevas, appi!»?

Mnjah. Pärast Euroopa Parlamendi valimisi peaksin ju olema kangesti rõõmus, aga paraku on hinges ikkagi kurbus. Vahel tekib ka viha. Kasvõi need viimased uudised: ei peaks ju enam üllatuma sellest, et väliskaubandus- ja IT-minister lubab kodus istuda ega kavatsegi muu maailmaga suhelda, või kui kavatsebki, siis mingit võõrast dialekti ei kavatse kasutada. Mnjah. Kuhu veel?

Kui sel esmaspäeval seda intervjuud planeerisime, tahtsin kindlasti küsida, mis tunne oli valimistel jääda teiseks pärast Marina Kaljuranda, mis tunne on kaotada sotsile. Aga nüüd, neljapäeval, näib see teema juba natuke nagu mullune lumi – teaduse rahastamise suurendamise lubadusest taganemine tundub juba teravam.

Kui see oli nüüd küsimus, siis ei ole mingit sotsidele kaotamist. Reformierakond võitis need valimised ülekaalukal, meil oli väga tugev nimekiri. Mina rõõmustan koos Marina Kaljurannaga, meil oli väga hea koostöö pronkssõduri teisaldamise ajal. Temast oli Moskvas suursaadikuna palju kasu, meil olid head suhted. Marina Kaljuranna suur populaarsus ei ole kuidagi üle kandunud sotsiaaldemokraatliku erakonna populaarsusele. Reformierakonna nimekirjas oli kaks endist peaministrit ja üks kauaaegne välisminister, kolm tugevat liidrit, ka nimekirja järgmised on tugevad isiksused. Sotsidel midagi niisugust ei olnud.

Marina Kaljurand on teeninud ära selle suure häältesaagi, kuidagimoodi tuleb seda pidada ka kompensatsiooniks, et kõige populaarsemast presidendikandidaadist ei saanud presidenti.

Aga küsimuse teine pool oli valitsusest ... Jah, tullakse detsembris kokku, otsustakse, et suurendatakse teadus-arendustegevuse riigipoolset rahastamist ühe protsendini, kirjutatakse allkirjad presidendi juures alla ... Ja siis mais öeldakse, et ei tule midagi, et avastati midagi enneolematut! Mida enneolematut siin avastada on? Et peaminister Jüri Ratas enne valimisi korrutas, et eelarve on nominaalses ülejäägis ja struktuurses tasakaalus, nädal pärast valimisi selgus, et ei ole kumbagi, mõlemad on defitsiidis. Juba see on vale. Ta pidi teadma juba veebruaris nominaalse defitsiidi suurust. Mingeid suuri üllatusi ei saanud peaministrile riigi rahanduses tulla. Jälle kord on näidatud, et lubadused ei maksa midagi. Sõna on devalveerunud. Eesti rahvas pole seda ära teeninud.

Te ei varjagi, et teie esimene soovitus valitsusele on tagasi astuda. Aga kas oleks ka mõni leebem soovitus, kuidas Jüri Ratas saaks sellest piinlikust olukorrast välja tulla?

No tuleme veel kord sinna europarlamendi valimiste juurde. Valimiste selged võitjad olid Reformierakond ja Marina Kaljurand – ma ei nimetaks sotse, nad on ju ise ka öelnud, et nad püüdsid kampaania üles ehitada Marina Kaljuranna brändile ja mitte seostada seda sotside ebapopulaarse brändiga. Selge kaotaja oli kindlasti Keskerakond, kelle ainus valituks osutunud liige oli Yana Toom, kes on selges opositsioonis praeguse valitsusega. 10 000 häält tõi neile erakonda mitte kuuluv Igor Gräzin. Seega nende keskerakondlaste häältesaak, kes praegust koalitsiooni toetavad, on praktiliselt olematu. See oli ikkagi Jüri Ratase juhitud Keskerakonna masendav lüüasaamine. Sellest signaalist peaks Jüri Ratas järelduse tegema, selles staadiumis igasugune venitamine, parandada üritamine ainult suurendab seda kahju, mis Eestile juba praegu on tehtud. Mõistlik oleks loobuda sellest üritamisest. Tuleks tunnistada, et ei, sellest EKREga koostööst ei tulnud midagi välja, vabandada Eesti mainele tekitatud kahju eest ja anda teistele võimalus.

Kas praeguses olukorras Reformierakonna ja Keskerakonna liit oleks mõeldav?

Kindlasti on. Mis iganes liit, mis ei sisalda EKREt, on Eestile kindlasti kasulikum kui praegune koalitsioon. Tekitatud mainekahju on ikka mõõtmatult suur. Üht head asja rikkuda on kerge, korda teha ja usaldust taastada märksa raskem.

Andrus Ansip Reformierakonna valimispeol tulemusi ootamas.

FOTO: Remo Tõnismäe

Kui palju te peate eurokoridorides vastama küsimusele, mis seal Eestis sünnib?

Me elame infoühiskonnas, inimesed loevad lehti, ma ei pea seda seletama. Informatsiooni allikaks on maailma suurimad lehed. Sel ajal, kui Marine Le Pen käis Eestis, olin ise Pariisis G7 digikohtumisel. Vaatad telekanalit – Marine Le Pen, Eesti, «Kui on must, näita ust», hea tuju märk. Klõpsad teist kanalit, ikka seesama. Ja siis keegi arvab meil, et ju need peavad omad inimesed olema, kes kõike seda maailmakanalitesse vahendavad!

Siiski, kui Lääne-Euroopa keskmisel valijal paluda gloobusel näidata, kus on Tallinn, läheb vastus tõenäoliselt metsa, Eesti pannakse ehk õigele poolkerale. Äkki me ise elame selles mullis, et maine on totaalselt kahjustunud, võib-olla me ei lähegi maailmale niipalju korda, kui ise arvame?

Kui see nii oleks, küll see siis oleks meeldiv. Eestil on siiani täiesti põhjendatult olnud e-riigi maine. Meil on sellised e-lahendused tavapärased, millest paljudes Euroopa Liidu riikides ei osata unistadagi. Digiretsepti on juba mitmes teises riigis ka, aga kas me Eesti elu digiretseptita ette kujutaksime?

Teine asi, millega kuulsad oleme, on riigi korras rahandus. See ei ole asi iseeneses. See tähendab kõrgeid riigireitinguid ja kui riiki usaldatakse, saavad meie kommertspangad odavamalt krediiti, see tähendab, et meie eraettevõtted saavad odavamalt ressursse investeeringuteks, mis tähendab omakorda, et majandus kasvab. Korras rahanduse kuvand mureneb.

Üks tuntuse elemente, mis on andnud riigile usaldusväärsust, on kaitsekuludesse panustamine. Aga igasugused «kui on must, näita ust»-taolised sõnumid, need hävitavad selle kahe protsendiga saadud usalduse. Need rassismiteemad on ülimalt tundlikud, nendega ei mängita. Kes kunagi pole teadnud Eesti rahandusest ega e-riigist, on viimase paari kuuga saanud teada, et Eestis on võimule tulnud paremäärmuslased.

Miks need kaabud Eestis moes on? Jüri Kõre, teie kolleeg linnavalitsuse päevilt, kirjutas äsja Tartu Postimehes, et sütikuks EKRE võimule saamisel olid 2008–2011 majanduskriisi aastatel tehtud otsused. Kaalutlused EKREt toetada on erinevad, kellel tõukeks, et külapood pandi kinni, kellel kartus, et naaberkülla tuleb pagulaskeskus.

Teatavasti on EKRE kunagine Rahvaliit, mis on kaaperdatud perekond Helmete poolt. Väita, et EKRE on kusagilt tekkinud, ja riigikogu valimiste kontekstis, et on 100 000 tõrjutud valijat, kes pole saanud väljundit valitsusse, pole tõene. Rahvaliit eksisteeris 16 aastat ja kaheksa aastat oli valitsuskoalitsioonide moodustajate hulgas. Ka minu kunagises valitsuses oli Rahvaliit. Toonane Rahvaliidu juht Villu Reiljan juhtis Eestis pandipakendisüsteemi loomist, mis oli selgelt Euroopa kõige efektiivsem. Kunagine Rahvaliidu rahandusminister Aivar Sõerd tunnistati vastustundliku rahanduspoliitika ajamise eest maailma parimaks rahandusministriks. Teame, et Lõuna-Eestis, eriti Põlva-, Võru- ja Valgamaal, sotsid kaotasid kahtede riigikogu valimiste vahel pooled oma toetajad. Põhiliselt protestist massilise piirikaubanduse vastu, sest suurimad kaotajad olid Lõuna-Eesti inimesed, 50 külapoodi pandi kinni. Nad andsid oma protestihääle EKRE-le, aga öelda, et see on Reformierakonna süü, mitte kuidagi ei saa, sest Reformierakond võitis viimased valimised.

Ma ei arva, et need 100 000 inimest on sellised, kes kiidaks heaks naistevastaseid rünnakuid või kes ütleksid, jah, loomulikul peavadki kolm ministrit ja peaminister võimalikule lähisuhtevägivalla ohvrile helistama ja küsima, kas ta ikka sai peksa või ei saanud, kas löödi käeluu puruks või ei löödud. Põhjusi, miks protestihääl anti just EKRE-le, on päris palju, neid, kes samastuvad räuskleva juhtkonnaga, on EKREs tühine vähemus. EKRE on nagu ahjualune, kes on kahmanud endale kogu valitsuse.

Samas... kusagil mujal ei premeerita räusklejaid sellega, et antakse koht valitsuses.

Andrus Ansipi võidukõne Euroopa Parlamendi valimiste õhtul Reformierakonna peol.

FOTO: Remo Tõnismäe

Mis te arvate, kui kaua suudab praegune koalitsioon vastu pidada? Ka EKRE inimesed ei ole toimuvaga rahul, kui mõelda äsja lahvatanud Tartu mässule, kus tagaselja heideti erakonnast välja piirkonna juht Indrek Särg.

Selline ennustamine on mõneti moraalitu, sest asetab ennustaja kõrvaltvaataja positsioonile. Praegu Eesti inimesed ​kõrvale jääda ei tohiks, peaksid aktiivselt sekkuma, sest see on meie riik ja meie tulevik, mida hävitatakse.

Mul on kogemus üheksast aastast peaministrina, ma tean, et ei ole võimalik teha ühtegi kaalukat reformi, kui pole rahva toetust. Suure finantskriisi ajal oli meil vähemusvalitsus, mis tähendas, et tuli rahvale seletada. Väga valusatele otsustele tuli rahva toetus.

Tõite Indrek Särje näite. Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei tunne Tartu ekrelasi ja nende probleeme, aga kui ma vaatan, mida Mailis Reps arvab EKRE väljaütlemistest, mida arvab Kadri Simson värskest IT- ja väliskaubandusministrist, siis need on selged signaalid. Seda rahulolematust on palju. Kui vaadata Jüri Ratase näoilmetki, siis kellelgi ei ole närvid päris rauast. Sa võid ju tuim olla, aga mingid emotsioonid on sul ikkagi. Mingitel hetkel pead ikkagi mõtlema, et mida hiljem oma lastele või lapselastele räägin, miks ma tegin seda halba Eestile. Ma arvan, et need tunded vaevavad mitmeid praeguse valitsuse ministreid.

Ega Reformierakond tõsimeelselt poleks saanud Ratasele pakkuda peaministri kohta, tema läks võtma maksimumi, oli võimuiha, ta oli kiindunud ametisse, mida ei saa ette heita. Eks ta lootis ka, et kui erakond säilitab peaministrikoha, suurendab see erakonna populaarsust. Ju tal olid head kavatsused.

Üldiselt on aga nii, et otsustamatus toob tavaliselt kaasa suurema kahju kui vale otsuse langetamine. Kui on otsustatud valesti, siis see tuleb õige pea ilmsiks ja seda otsust saab muuta. Praegu on langetatud vale otsus ning mida varem see parandatakse, seda parem Eestile. Seda parem ka otsustajatele.

Võtaks ka mõned nii-öelda lihtsamad küsimused. Kas alkoholiaktsiisi langetamise kavatsus on õige samm või ainult pool sammu õiges suunas?

Jah, tehtud on suur viga, mis tuleb parandada. Aga oleks see nii lihtne, et nagu lampi põlema pannes: lülitad, süttib, lülitad teisipidi, kustub ära. Mitmed omaaegsed otsustajad on endiselt probleemi eitamise faasis. Hommikul lugesin sotsiaalminister Tanel Kiige intervjuud Lääne Elule, ta justkui ei mäleta, et see oli Jüri Ratase valitsus, kes tõstis õlleaktsiisi 70 protsenti. Niisuguse rumalusega ma küll ei tea, et keegi kusagil mujal maailmas oleks hakkama saanud. Loomulikult tehti see igasuguse analüüsita ja tulemus oli katastroofiline. Riigieelarvesse kirjutati ulmelised laekumised. Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi ning nendelt rehkendatud käibemaksu laekus vähem 357 miljonit eurot. Seda võib võrrelda igasuguste summadega, kaasa arvatud sellega, mida teadus- ja arendustegevusteks vaja läheb.

Aga lisaks need 50 kinni pandud külapoodi, hoop regionaalarengule, Estonia teatris 25 protsenti vähem soomlastele müüdud ooperipileteid, seitse protsenti vähem turiste Tallinna sadama kaudu. Sõidad taksoga, juhid ütlevad, et ei tea, kui kaua vastu peavad, turistid on kadunud. See on ka hoop hotellidele, toitlustusasutustele ja kaubanduskeskustele. Ka sealt jääb riigil maks saamata.

EKRE on nagu ahjualune, kes on kahmanud endale kogu valitsuse.
Samas ... kusagil mujal ei premeerita räusklejaid sellega, et antakse koht valitsuses.

Mis oleks kahju parandamiseks loomulikum, kui seda üle mõistuse kõrgeks tõstetud aktsiisi alandada. Aga mitte ükski alandamise määr ei ole õige, kui seda ei kooskõlastata naabritega. Kust võeti 25 protsenti?

Kui soomlased ja lätlased ka alkoholiaktsiisi määrasid alandavad, siis kõikides nendes riikides aktsiisitulud vähenevad, riigieelarves on vähem raha, samas alkohol muutub odavamaks, jooma hakatakse rohkem, probleemid süvenevad ja riigi kulud kasvavad. Lahendust on vaja, aga koos naabritega.

Omal ajal, eriti finantskriisi ajal, kooskõlastasid kolm Balti riiki peaministrite tasemel kõik oma maksumuudatused. Usaldus oli täielik, keegi ei läinud teise arvelt omale suuremat tükki kahmama.

Ma tõesti ei saa aru, millest peaministrid kohtumistel omavahel räägivad, kui nad väga olulistest asjadest üldse ei räägi. See on kommunikatsiooniprobleem ja selles on süüdi peaminister.

Tartu mehed Reformierakonna valimisõhtul: Andrus Ansip ja Ants Laaneots.

FOTO: Remo Tõnismäe

Veel üks lihtne küsimus. Tartu raudteeühendustest ja selle nimel Lätiga tehtavast koostööst on kogu aeg räägitud. Ometi ka praegu ei ole isegi ümberistumisega võimalik rongiga Riiga sõita. Kas teile on arusaadav, kuhu see koer on maetud?

Ei ole. Tartu ja Tallinna vaheline rongiühendus on viimasel kümnendil märgatavalt paranenud. On korralikud rongid, kiirus on kasvanud. Ise eelistan rongi ja bussi. Arenguruumi on muidugi üksjagu, ka Tartu–Tallinna maanteed ehitada.

Hiljaaegu kirjutati, et investeeringuteks võiks võlgu võtta. Kui vaatame aastate 2004–2018 keskmist, siis Eesti on sisemajanduse kogutoodangust kõige enam investeerinud Euroopa Liidu liikmesriik. On prioriteetide küsimus, missuguse maantee või raudtee ehitamiseks raha kasutada.

Ja veel üks Tartu-keskne küsimus. Kui kaalukaussidel on südalinna kultuurihoone koos linnaraamatukogu ja kunstimuuseumiga ning Raadi multihall, kumma valiksite?

Suhteliselt võimatu valik. Tartus on valesti läinud see, et Tartu valla territooriumile on tekkinud suur linnaosa, aga Raekoja platsist kaks kilomeetrit on suur Raadi ala, 200 hektarit vaba maad jupp aega kasutult seisnud – võta ja ehita. Tuleks ka praegu pakkuda neid krunte, mitte üritada kinnistute müügiga maksimaalselt kasumit teenida. Aga suur eesmärk peaks olema Tartule uute elanike ja uute maksumaksjate saamine, selles ei ole arengud päris head olnud.

Raadile on kerkinud Eesti Rahva Muuseum, üht-teist on tulemas, aga mingeid lisamagneteid oleks veel vaja, et elu hakkaks seal tormiliselt arenema. Potentsiaal on ju väga hea.

Omal ajal said ka Kivilinna poe vastas elamukrundid enampakkumisel müüdud ühes hoonestamiskohustusega: kui tähtajaks hoonestatud ei ole, siis tuleb maksta topelt.

Mis oleks kahju parandamiseks loomulikum kui seda üle mõistuse kõrgeks tõstetud aktsiisi alandada. Aga mitte ükski alandamise määr ei ole õige, kui seda ei kooskõlastata naabritega.

Linna maksumaksjate juurde toomine, meelitamine peaks kogu aeg olema linlaste tähelepanu keskmes. Saan aru, et need teemad on otsustajatele delikaatsed, sest kui eesmärk pole müüa üks maatükk võimalikult kallilt maha, vaadatakse hoopis kaugemaid eesmärke, siis tekivad kõhklused ja süüdistused.

Mõlemad on vajalikud, aga eelkõige peaks linn tegema kõik selleks, et kinnisvara arendamine, ka elamuehitus Raadil hoo sisse saaks.

Mis võiksid olla hoovad, mis aitavad Tartul IT-linnana kiiremini kasvada?

Ma alustaksin sellest, mida oleme juba rääkinudki: peaks kinni pidama lubadustest ja investeerima teadus- ja arendustegevusse ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust, minu juhitud valitsused jõudsid ju ainul 0,81 protsendini, kuid sealt kukuti tagasi 0,52 protsendile. See on häbiväärne.

Teadus- ja arendustegevust olen võrrelnud porgandiseemne mahapanekuga: kui kevadel ikka seemet mulda ei pane, siis ei ole mõtet sügisel minna peenrasse porgandit otsima, seda ei tule. Kui paned seemne maha, võib ka juhtuda, et saak ikaldub, aga suure tõenäosusega midagi tuleb.

Kuhu seda investeeringut teha? Ikka sinna, kus ta kasvab, kus on viljakas muld.

Ja Tartu on see viljakas pinnas. Minu arust on Tartu õhustik päris hea ja Tartus on IT-sektor päris hästi arenenud. Startup'ilik mõttelaad on väga levinud, seda tuleks edasi arendada. Kui vaatame hipsterliku mõttelaadiga kaasnevaid nähtusi nagu Aparaaditehas, siis seda on lust näha ja lust sellistes kohtades käia. See on väga tartulik ja digikultuuri osa. Tartus on väga suured eeldused, et digivaldkond võiks veelgi enam areneda.

Reformierakonna juht Kaja Kallas ja vastne Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip.

FOTO: Remo Tõnismäe