Joanna Hoffmann: millest unistab Tartu kunstimuuseum

Joanna Hoffmann Foto: Kristjan Teedema

Viimasel ajal on palju arutletud Tartu kunstimuuseumi tuleviku üle. Peamiselt on huvi tekitanud võimalikku uut maja ja selle asukohta puudutavad küsimused. Tartmusi kollektiiviga oleme neid mõttearendusi tervisliku ärevusega aktiivselt jälginud, mõnikord ka dialoogist osa võtta saanud. Nüüd on õige aeg ise selgelt välja öelda, millest unistame ning mida arvame ja loodame tuleviku Tartu kunstimuuseumilt.

Julgen siinkohal kasutada meie-vormi, sest suurtes küsimustes on kunstimuuseumi kollektiiv ühte meelt. Oleme põhjalikult arutanud, millistest tingimustes, kus ja kuidas saaks Tartmus kõige paremini toimida.

Muret muuseumi pärast ja muutuste soovi ajendavad peamiselt kunsti eksponeerimiseks ja korrastamiseks kliima poolest ebasobiv hoone, ebastabiilne projektipõhine rahastus näitusetegevuseks ning seetõttu ebakindel tulevik. Imetlen oma vanemaid kolleege, kes on muuseumis aastakümneid töötanud ja paremat aega oodanud. Uut maja ning sobivaid töötingimusi igatsetakse alates 1940. aastast, mil muuseumi asutati.

Jaanuari lõpus saatis ERMi direktor Alar Karis kultuuriministrile kirja, et Tartu kunstimuuseum võiks kolida Raadile. Õige pea ilmus sellest ka mitu uudist ning nii kunstimuuseumi kui ka Tartu linnaga kooskõlastamata idee tõusis arutelude keskmesse.

Ühtegi argumenti, miks selline liigutus oleks hea kunstimuuseumile, pole aga kuulda olnud. Mina ei tea ühtegi inimest, kes sooviks kunstimuuseumi väljakolimist kesklinnast. Tagasiside on olnud pigem vastupidine. Murelik on olnud eeskätt külastaja, kes tahab siduda meeldiva jalutuskäigu vanalinnas, kohvitamise, poodlemise, raamatukogus käigu ja näituse vaatamise.

Õigustatult tahetakse, et kunstimuuseum oleks jõukohaselt kättesaadav nii lastele, vanuritele, tudengitele, turistidele kui ka näiteks liikumispuudega inimestele. Ka Tartmusi kollektiiv toetab asukoha säilimist ajaloolises linnakeskus, kus ümberringi on teisigi kunstinäitusi ning koostööpartnereid: Tartu ülikool, kunstimaja, ülikooli kunstimuuseum, Nooruse galerii ja Kogo galerii.

Kunst on kui elusorganism, mis idaneb, sünnib ja areneb koostöös ümbritsevaga meluga, mitte põllul. Samuti annab atraktiivne, tegus ja ühiskonnaga dialoogi pidav kunstimuuseum kesklinna piirkonnale palju juurde. Linna parema toimimise nimel peab selle südamik olema stimuleeriv, atraktiivne ja seeläbi tugev. Sellest võidab iga tartlane ja külaline.

Kindla ja sobiva maja puudumine teeb Tartmusi haavatavaks. See on põhjus, miks on nii kerge arutada nii asukoha muutmise kui ka eksistentsi üle.

Tartmus toetab linna plaani rajada kunstimuuseumile ja linnaraamatukogule mitmeotstarbeline uus hoone just kesklinna.

Sisult ja struktuurilt on Tartu kunstimuuseum hästi toimiv institutsioon. Oleme väljaspool Tallinna ainus Eesti kunstiasutus, kes suudab aasta ringi pakkuda mitmekesist rahvusvahelist näitusekava, mille juurde kuulub haridus- ja publikuprogramm ning kunstiraamatute kirjastamine. Meie oma kunstikogu on väga rikkalik: suur ja väärtuslik valik kunstiteoseid annab unikaalse ülevaate eesti kunstiajaloost tänapäevani välja. Puudu on lihtsalt vastav muuseumihoone.

Tihti küsitakse, miks ei taha me olla nii ägedas kohas nagu viltune maja. No miks ei tahaks, kui tingimused oleksid kunstiteostele sobivad. Puudulikud niiskus-, temperatuuri- ja valgusolud ei luba aga siin hoones pikemalt ühtegi kunstiteost eksponeerida.

Väga pika aja jooksul pudeneb kõik tolmuks, aga muuseumi ülesanne on seda protsessi ikkagi pidurdada, mitte kiirendada. Näiteks välismaist kunstiklassikat me oma majja tuua ei saa – me lihtsalt ei vasta nõuetele. Nii et sellised Kumu kassahitid nagu Michel Sittowi «Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades» või ekspressionistide näitus «Saksamaa metsikud» meie ruumidesse ei sobiks.

Liftita ja kitsaste koridoridega majja ei saa tuua ka suuremaid kunstiteoseid, isegi mitte maalikunsti, rasketest skulptuuridest või installatsioonidest rääkimata. Naljatledes ütleme, et siin majas saab kõige paremini teha performance’it ja videonäitusi (kuigi viimane eeldab rohkete akende kinniehitamist). Hea meelega teeme ka neid, kuid meil on tahtmist ja kompetentsi pakkuda publikule võimalikult mitmekesist programmi.

Millisest muuseumimajast me siis unistame? Vajame suuremat ja nõuetele vastavat näitusepinda, kus saaks kõrvuti näidata nii korralikku püsiekspositsiooni kui ka vahetuvaid ​erineva fookusega näituseid.

Mai lõpus avatud «Pallas 100. Kunstikool ja kultus» on meie arvates justkui õrritus meie potentsiaalsest püsiväljapanekust. Ajutiste näituste programmis järgime juba praegu põhimõtet, et oleks nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi projekte, vanemat ja uuemat kunsti, erinevaid stiile ja meediume lillemaalidest tegevuskunsti, arhitektuuri ja disainini. Tahame, et meie juurde leiaks tee erinevate huvidega inimesed – tahame külastajale pakkuda maksimumi. Selle kõige jaoks igatseme lisaks galeriipinnale ka ise paremaid tööruume teoste korrastamiseks ja näituste ettevalmistamiseks.

Näiteks välismaist kunstiklassikat me oma majja tuua ei saa – me lihtsalt ei vasta nõuetele. Nii et sellised Kumu kassahitid nagu Michel Sittowi «Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades» või ekspressionistide näitus «Saksamaa metsikud» meie ruumidesse ei sobiks.

Et meie kunstikogud uude majja ei tule, oleme juba leppinud. Kuid meie suhteliselt väike kollektiiv ja raamatukogu vajavad hädasti paremaid tööruume, et saaksime toimetada täisväärtusliku ja konkurentsivõimelise kunstimuuseumina.

Rääkides arvude keeles ja vaadates statistikat, siis ka Eesti praktikas on uued näitusemajad end õigustanud. Ja suurelt! Näiteks ERMi vana näitusemajas käis 2014. aastal 30 840 inimest, postimuuseumiga kokku 37 040. See-eest 2017. aasta külastajate arv oli 255 944. Vahe on pehmelt öeldes märgatav.

Muidugi vastavatud uute muuseumimajade algusaegade plahvatuslikult suur külastajate hulk uudsuse kadudes hiljem mõnevõrra kahaneb. Varasema aja kohta puudub kultuuriministeeriumi kodulehel täpne ülevaade, kuid Eesti kunstimuuseumilt saadud tabel näitab, et nende omaaegset peamaja Toompeal, rüütelkonna hoonet, väisas aastal 2005 ligikaudu 16 000 inimest, uut Kumu maja aastal 2006 üle 200 000. Paari aastaga taandus see küll umbes 100 000ni, veidi allapoolegi, kuid viimastel aastatel jätkab Kumu head programmi tehes tõusvas trendis ja nii käis seal 2017. aastal 140 262 kunstihuvilist. See näitab, et moodsad ja kvaliteetsed tingimused võimaldavad muuseumile eduka programmi korral pikaajalist arengut, mitte ühekordset kiirendust.

Kindla ja sobiva maja puudumine teeb Tartmusi haavatavaks. See on põhjus, miks on nii kerge arutada nii asukoha muutmise kui ka eksistentsi üle. Täpselt sama olukord tabas kunstiakadeemiat (EKA) aastatel 2011–2012, mil kõrgkool kolis lammutatud majast ajutistesse üüriruumidesse. Ootamatult polnud fookuses enam ainult uue hoone küsimus, vaid päevakorrale kerkis arutelu teemal, kas EKAt üldse on vaja ning miks mitte liita selle teaduskonnad teiste ülikoolidega. Diskussiooni aktiivsus oli hirmutav.

EKA vajaduses keegi enam ei kahtle, vaid ollakse vastupidi uhked küll maja, küll moodsate tingimuste ja tublide tudengite üle. EKA loost võib õppida, et peame pingutama, vaeva nägema, leidma vajalikud ressursid oma kultuuriasutuste jätkusuutlikuks tööks. Me ei tohi mugavusest minna lihtsamat teed neid lammutades, optimeerides, millegi külge või alla sokutades. Nii saab kannatada meie enda kultuur, kaotades professionaalsuses ja mitmekesisuses.