Jüri Kõre: mida halvem, seda parem

Jüri Kõre

FOTO: Arvo Meeks

Marksismi-leninismi klassikute teoste rida on raamatukogude avariiulitel kokku kuivanud. Ometigi näib neid kodustes kappides veel jaguvat. Sealhulgas Vladimir Iljitši teost «Mida halvem, seda parem».

Loosung, mida Eesti poliitika kujundajad viimastel kuudel järgivad, tundub pärinevat just sealt. Aga on ka uut, mida klassikud ei õpetanud, kuid mida nende õpilased omal ajal hoolega praktiseerisid. See on komme käia kaugetes parteikontorites üksteise peale kaebamas. See on tavakodanikule tänapäeva oludes kõige hirmutavam seik, sest tundub, nagu oleksime tagasi 1949. aastas.

Teine asi, mis jääb keskmisele inimesele arusaamatuks, on katsed mõne kodukootud poliitiku väljaütlemisi esitleda kui Euroopa olusid mõjutavat nähtust. Äkki tuleks maa peale. Nii kõvasid tegijaid, nagu need, kes oma ükskõiksuse ja ignorantsusega panid põntsu Danske pangale, Swedbankile ja Eesti investeerimisvõimalustele laiemalt, praegu silmapiiril ei paista.

Loomulikult on katsetel esitada ebaolulisi asju olulistena ka oma eesmärk. Tähtsamate asjade peitmise eesmärk. Praeguseid sotsiaalseid pingeid saab osalt kanda turumajandusega paratamatult kaasnevate nähtuste alla. Aga neil on ka oma ajalikud sütikud ja süütenöörid. Muu hulgas on selleks 2008–2011 majanduslanguse ajal loosungi «Just sellises kriisis ma tahaksin elada» paistel aetud poliitika. Juba 2012–2013 sai selgeks, et on küllalt suur hulk eestimaalasi, kes sellises kriisis elamist ei talu.

Pühkinud Maarjamaa tolmu jalgadelt, jätsid nad maha oma ebakindlad, ümbrikupalgalised või muu väikese veaga töökohad, mida nüüd sisserände kvoote pommitades ida poolt tulijatega täita üritatakse.

Eelneva väljaütlemisega sarnast enesesisendust peidab ka paaril viimasel aastal korrutatav lause, et «Eestimaal ei ole kunagi olnud nii hea elada kui praegu». Paljudel siiski ei ole hea. Mis on kurb. Aga veel kurvem on see, et heast elust, demokraatiast, sõnavabadusest jms rääkijad leiavad probleemi peituvat mitte «teisitimõtlejate» olemises, vaid mõtlemises!

Tark on jätta kehvalt toime tulevate gruppide pika loetelu tegemine sotsialistidele. Teoorias ei oleks viimastel mingit õigustust Stenbocki maja poole hiilida, omamata selget programmi, kuidas selliste inimeste olukorda parandada.

Loomulikult on katsetel esitada ebaolulisi asju olulistena ka oma eesmärk. Tähtsamate asjade peitmise eesmärk.

Eurostati viimastel avaldatud andmetel elas suhtelises vaesuses iga neljas Eesti elanik, 23,4 protsenti rahvastikust.

Väike meenutus minevikust. Sel ajal, kui Tallinnas kiideti majanduskriisi, otsustasid euroasjamehed Brüsselis, et vaesus pole Euroopat edasi viiv nähtus. Valmis uhke nimega programm Euroopa 2020. Sellesse sai muu hulgas kirja eestlaste lubadus vähendada 2020. aastaks suhtelises vaesuses inimeste osakaalu 15 protsendini rahvastikust. Miks just selline ilmselgelt üle jõu käiv eesmärk, pole praegu isegi tähtis. Aus on lisada, et neid riike, kes nagu Eestigi püstitatud sihtidele ei jõua, on rohkem kui neid, kes plaani täidavad.

«Säravad tähed» on Ungari oma topelt plaanitäitmisega (poole miljoni asemel on vaesusest päästetud peaaegu miljon inimest) ja temast veel mitu korda tublim Poola (vaeste arv on vähenenud 4,2 miljoni võrra, 2020. aastaks plaaniti 1,5 miljonit).

Meie meedia terane tähelepanu Višegradi riikide poliitikute maadlusele kohtutega, meediaga, kõrgkooli(de)ga jms on kindlasti õige, kuid ilmselt ei nopita Kesk-Euroopas valijate hääli mitte ainult ajupesu, populismi või muude selliste negatiivsevõitu võtetega. On poliitikavaldkondi, kus ollakse meist mäekõrguselt paremad ja mõnikord oleks teiste kriitika asemel mõistlik leheveerge täita enesekriitikaga.

Eurostati viimastel avaldatud andmetel elas suhtelises vaesuses iga neljas Eesti elanik, 23,4 protsenti rahvastikust.

Viimastel aastatel Eestis suurenenud toetused on parandanud lastega perede majandusolukorda. Tõhusaim neist tõusudest on lasterikaste perede lisakuutoetus. See tähendab, et eelnev vaesust kirjeldav nadivõitu arv kindlasti 2020. aastaks langeb, tõenäoliselt 20 protsendi piirimaile. Pilt pole aga põrmugi ilusam, kui jätame mängust välja riigist (sotsiaalkindlustusest või -abist) sõltujad ja vaatame palgatööliste toimetulekut.

Viimati nimetatutest on pea veerand (2017. aastal 22,8 protsenti) palgavaesed. Tee tööd, näe vaeva ja siis … elamegi ühe järjekordse loosungi kohaselt nagu uuel Põhjamaal. Paraku on geograafiline ja sotsiaalne vahemaa täiesti erinevad asjad. Kui geograafiliselt oleme Põhjamaadega naabrid, siis sotsiaalselt on nad meist hoomamatus kauguses. Rootsis on Eurostati andmetel palgavaeseid 2,6 protsenti, Soomes 5,3 protsenti.

Kuigi riiklike poliitikate oluline ülesanne on korrigeerida turu tekitatud ebavõrdsust, leiab meie elukorraldusest näiteid hoopis teistsugustest mehhanismidest. Et riik on ääremaadelt «ära läinud», on üldteada häda. Vähem teadvustatud on see, et nii turg ning mõnes kohas ka tsiviil- ühiskond lahkub riigi järel. Et ettevõtjate, arstide ja teiste spetsialistide elukoht on järjest sagedamini mitte töö- või ettevõtluskohaks olev väiksem asula, vaid pereliikmete vajadusi rahuldav suurem linn. Ja nii kängub kohalik eliit, kes peaks kogukondi innustama ja edendama. Et pangalaenu saada on keeruline mitte ainult paremat elamist ihkaval inimesel, vaid ka käivet omava äri laiendamist taotleval ettevõtjal.

Nii polegi suurt vahet, kas parteijuhid kannavad sinikollaseid või punarohelisi kleite. Nad räägivad liiga vähe või liiga ümmargust juttu inimesi tegelikult puudutavatest asjadest. Õlle-, aga mitte kütuseaktsiisidest, abirahade, mitte palkade tõusust, kärbitud teenuspakettidest kui paratamatusest, mitte võrdsest juurdepääsust avalikele teenustele. Kuni selles osas nihet ei toimu, on populaarne riietusese endiselt kaabu.

Tagasi üles