Peeter Olesk: mis jääb järele ehk Tänukiri õpetajatele

Peeter Olesk Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Hamlet põlastas sõnu, Betti Alver hoiatas rumalate sõnade eest. Tuletanud oma stuudiumiaegseid õpetajaid meelde, võin küll julgesti kinnitada, et nood, kes õpetasid ühtlasi ka kõnelema tähenduses selget juttu rääkima, kõnelesid ise sellistel puhkudel ootamatult vaikselt. Nad teadsid, mida tähendab sõna.

Ühel hiljutisel keskhommikul öeldi mulle, et mul seisab ees kohtumine logopeediga. Nii kirjutas ette öine valvearst. Mis on logopeedia, seda ma teadsin, sest mu õde töötas umbes 40 aastat lasteaias muusikalise kasvatajana, kelle päevatööks oli õpetada põnnidele rütmikat hingamises, liikumises ja kõneski. Ning kohe sealsamas Tartu ülikooli kliinikumis istuski mu vastas logopeed ise, minust rohkem kui kaks korda noorem daam. Mitte ravi- spetsialist, vaid diagnoosija.

Peagi sai selgeks, et ta polnud lugenud ainsatki Cicero kõnet, Cicero käsitlusi retoorikast ja kõnemeestest ega kommentaare nende juurde. Tahtsin teada, mitut minu kõnet, ettekannet, loengut, sõnavõttu ja vahelemärkust ta on kuulanud. Ei ühtegi.

Kas ta teab, kuidas ma oma suulisi esinemisi ette valmistan? Ei tea.

Ehkki ma räägin pea st, on mul kõne konspekt paberil alati käepärast. Seal on kirjas kõne ülesehitus, pöördekohad uuteks mõteteks ja märksõnad näidete kohta. Väliselt ma justkui improviseeriksin, tegelikult viimistlen ma oma sõnavõttu viimase hetkeni.

Kõik see ei huvitanud õpetatud logopeedi mitte üks põrm. Tema laskis mul hääldada lühikesi lahtisi silpe nagu «ma-sa-ka-ta» või jälle kinniseid silpe nagu «kul-kul-kul» jne. Omaaegses Tallinna 39. keskkoolis laskis näitleja Aksel Küngas lavakõne tundides öelda «eksproprieerime ekspropriaatoreid». See sõnapaar nõuab harjutamist.

Minult soovis kliiniline logopeed toimetulekut võrreldamatult lihtsama ülesandega. Võib-olla ta teadis, et tänapäeva eesti kirjakeele kursus eesti filoloogidele algab ortoeepiast ehk õigehääldusest ja selle veatust ülesmärkimisest. Niisiis kas «ševiot» on riidekangas ühe või kahe t-ga. Kas «standard» või «standart» jne. Minule see vanemõpetaja Ellen Turu õpetamismeetod ei passinud, mille tõttu tuli mul teha eksam komisjonile. Küsimusi oli kaks: sõnaalgulised klusiilid ja hüüdsõnad.

Oskamata nimetada oma kõneõpetajaist kedagi konkreetselt, olen ma aru saanud, et hea kõne peab olema kaasakiskuv ja üllatav ning sellisena siis ka meeldejääv. Mitte fraasi poolest, vaid sügavuselt.

Eesti omasõnad algavad ülimalt ühe kaashäälikuga, näiteks «leib». Siiski leidsin ma sõna, mille alguses on kolm kaashäälikulist tähte – «ptruu!». Hüüdsõnade all käsitlesin ma nii hüüatusi nagu «hei!» kui ka onomatopoeetilisi sõnu, näiteks lindude häälitsusi. Ent kuidas imiteerib ööbiku laksutamist kogeleja, selle tõepoolest logopeedilise probleemini me ei jõudnud. Enne sai eksam läbi.

Tookord, 1972–1977 loeti eesti filoloogidele foneetikat koguni viie kursuse raames. Sissejuhatuses keeleteadusesse tegi seda akadeemik Paul Ariste, kelle foneetikaosa tuli töötada läbi tema õpiku järgi. Artikulatoorset foneetikat õpetas Arvo Eek. Kui Paul Ariste oli siis juba jutustaja, siis Arvo Eek oli algusest peale selgitav teadlane. Ellen Turule oli ortoeepia mitte niivõrd peatükk foneetikat, kuivõrd õige eesti keele üks aluseid.

Professor Arnold Kask luges eesti keele ajaloolist foneetikat ehk häälikulugu. Ja latinistid jälgisid väga tundlikult, kuidas me võtsime omaks ladina keele prosoodia.

Mida meie õppejõud foneetikast meiesuguste jaoks tahtsid või ootasid, seda ei öelnud neist ükski. Vastasel korral oleks näiteks Paul Ariste nõudnud meilt kõigilt häälikute nimetusi eesti ja ladina keeles häälikute moodustumiskoha järgi. Eksperimentaalset foneetikat me ei proovinudki, sellest meile ainult jutustati.

Fonoloogiast sai teadus õieti alles professor Tiit-Rein Viitso käe all. Ikkagi oli seda kõike imeliselt rikkalikult, eriti kui lisada välitööd eesti murrete keskel ja lähemate sugulasrahvaste seas. Profileeritud eriala puudus, aga mul on siiski väga raske kujutada tollases ülikoolis ette mõnda füsioloogiaõppejõudu, kes poleks lubanud oma loenguid hingamisest kuulata.

Eespool tooduga pole tahetud kuidagimoodi anda mõista, nagu oleksin ma olnud oma logopeedist targem. Tema vastas istudes mõtlesin hoopiski sellest, kui vähe ta teab patsiendist, kelle kolleeg on talle diagnoosimiseks ette kirjutanud, ja mida ta saab omakorda mulle ette kirjutada, kui ta tahaks, et ma mõnest veast vabaneksin.

Kui ma nüüdsel ajal loen euroopalikest väärtustest, siis kahjuks näikse nõnda, et mulle pakutakse just nimelt kõrvitsaid, sest on, nagu poleks keegi kuulnudki, kui veriselt vallutasid meie eelkäijad Suure Lombi taga Uut Ilma, aga ka Aasiat – ja Euroopat seestpooltki.

Ma räägin aeglaselt ja enamasti mitte sirgjooneliselt. Ma kuulan meelsamini kui kõnelen. Logopeed peabki kuulama, ent kuulamine ise ei ole logopeediline probleem, nagu näiteks rotatsism, r-hääliku ületaotlus.

Oskamata nimetada oma kõneõpetajaist kedagi konkreetselt, olen ma aru saanud, et hea kõne peab olema kaasakiskuv ja üllatav ning sellisena siis ka meeldejääv. Mitte fraasi poolest, vaid sügavuselt. Mida see peab tähendama? Midaks muud enamat, kui et väikenegi algupärane mõttevälgatus ei tohi olla seest tühi nagu kõrvits (vanadel roomlastel rumaluse võrdkuju).

Kui ma nüüdsel ajal loen euroopalikest väärtustest, siis kahjuks näikse nõnda, et mulle pakutakse just nimelt kõrvitsaid, sest on, nagu poleks keegi kuulnudki, kui veriselt vallutasid meie eelkäijad Suure Lombi taga Uut Ilma, aga ka Aasiat – ja Euroopat seestpooltki.

Hamlet põlastas sõnu, Betti Alver hoiatas rumalate sõnade eest. Tuletanud oma stuudiumiaegseid õpetajaid meelde, võin küll julgesti kinnitada, et nood, kes õpetasid ühtlasi ka kõnelema tähenduses selget juttu rääkima, kõnelesid ise sellistel puhkudel ootamatult vaikselt. Nad teadsid, mida tähendab sõna.

Näiteks füsioloog professor Elise Käer-Kingisepp oligi suur, pisut isegi teatraalne jutustaja. Kui tuli öelda midagi tavatut, madaldus aga meie soome keele õppejõu dotsent Paula Palmeose niigi tasane hääl veelgi.

Kõnelemist ei saa õpetada umbmääraselt, siit nurgast ja sealt nurgast. Võib-olla jäi see minu logopeedile meeldegi, kuid enne, kui ta jõudis kõneharjutuste ettenäitamiseni, sai meie aeg otsa. Märkamatult oli sellest jutuajamisest saanud ülekuulamine. Seal pole kõnet vaja. Seal tuleb vastata, nagu eriti tähtsate asjade uurijale.