Helin Haga: demokraatlik kool õpetab mängu kaudu

Helin Haga Foto: Erakogu

Mitmel pool Eestis loodab selle aasta sügisel uksed avada vähemalt kolm demokraatlikku kooli, neist üks Tartus. Aeg on küps haridusuuendusteks.

Aktiivsetest lapsevanematest moodustunud MTÜ Haridusselts Vabadus Õppida eestvedamisel on plaanis luua uus kool täisnimega Tartu demokraatlik võlukool. Kooli nimi paneb inimesed oletama ja otsima seoseid fantaasiakirjanduse või esoteerikaga, kuid selle taust on tunduvalt lihtsam: «võlukool» oli kõigest üks variant paljude nimede seas, mille koolile aluse panijad oma lemmikuks valisid.

Nime üle otsustamisel said võrdselt kaasa rääkida nii lapsed kui ka täiskasvanud.

See kool ise on kogukondliku algatuse vili, mille juured ulatuvad aastate taha. Siinkirjutaja Helin Haga ja mõttekaaslane Katrin Saage – me mõlemad kuulume kooli haldava MTÜ juhatusse –, 2016. aastast hakkasime Eesti eri paigus demokraatlikku haridust tutvustama, koondudes nime demokraatliku hariduse kogukond PUNT taha. Üheskoos avaldasime artikleid, esinesime raadios ja avalikel üritustel, osalesime rahvusvahelistel konverentsidel, käisime välisriikides tutvumas demokraatlike õppeasutustega, korraldasime filmiõhtuid ning andsime välja eestikeelse tõlke psühholoogiaprofessor Peter Gray raamatust «Free to Learn» («Vabadus õppida»), mis tutvustab populaarteaduslikus võtmes demokraatliku hariduse olemust.

Mullu kasvas PUNT pärast mitme motiveeritud inimese lisandumist haridusseltsiks ja algas kooli loomine. Kool lähtub oma tegevuses Eesti seadustest ja tugineb demokraatlikku haridust puudutavale teadustööle.

Professor Gray räägib raamatus «Vabadus õppida» sügavuti vaba mängu hüvedest ja asjaolust, et lapsed õpivadki mängu kaudu, rõhutades, et õppimistung on inimestesse nii sügavalt sisse juurdunud, et lapsed kasutavad iga võimalust uute teadmiste omandamiseks. See kõigutab enamikus tänapäeva haridussüsteemides kinnistunud arusaama, nagu lapsed oleksid võimelised õppima vaid sooritades ülesandeid, mida suunavad ja hindavad täiskasvanud.

Demokraatlikes koolides ei peeta mängu õppimise vastandiks, vaid selle pärisosaks. Lisaks lastele annavad need koolid mängimisvabaduse ka täiskasvanutele.

Täpsemalt tähendab see, et vanematelt eeldatakse võimet leppida näiteks sellega, kui nende laps otsustab veeta oma koolipäevad saviga meisterdades või joonistades, mitte töövihikuid täites.

Paljudes koolides on täiskasvanud positiivse eeskuju rollis, tehes päev läbi seda, mis neid köidab ja võttes juhendada lapsi, kes sama tegevuse vastu huvi tunnevad. See omakorda arendab laste algatusvõimet, mis võib olla ka põhjuseks, miks mujal maailmas on demokraatlike koolide lõpetajate seas palju ettevõtjaid.

Koolile nime panemine oli hea näide nii mängulisusest kui ka igaühe hääle kuulda võtmisest, mis on samuti demokraatlikes koolides oluline. Demokraatlikus haridussüsteemis on tähtsal kohal vabadus (millega kaasneb ka vastutus), õppimine, sõnaõigus ja austus.

Demokraatlike koolide õpilased valivad ise, kuidas, kus, kellega, millal, kui palju ja mida nad õpivad. Neis koolides ei ole sageli õpilasi ja õpetajaid, vaid lapsed ja kooli personal moodustavad koolikogukonna, kus lapsed saavad võrdväärselt täiskasvanutega rääkida kaasa koolielu puudutavates küsimustes.

Lastele otsustusõiguse ja hääle andmine on ühelt poolt tähtis selleks, et nad saaksid turvalises keskkonnas harjutada demokraatlikus riigis elamisega kaasnevaid toiminguid, ning teisalt selleks, et nad tunneksid, et nende arvamus loeb.

Demokraatlikes koolides on kõigil kogukonnaliikmetel, see tähendab nii lastel kui ka täiskasvanutel, otsustamisel võrdne võimalus kaasa rääkida ning kooli koosolekutel saab igaüks väljendada oma seisukohti nii kooli finants- ja personaliküsimuste kui ka igapäevaste reeglite üle otsustamisel.

Konflikte lahendatakse neis koolides omamoodi õiguskomitee abil, millesse kuuluvad vahelduvalt kõik koolikogukonna liikmed. Demokraatlikes koolides ei panda hindeid ega koostata õpilastest paremusjärjestusi (kui just õpilased seda ei soovi) ning eri vanuses lapsed saavad vabalt üheskoos tegutseda.

Enesejuhitud õpe, mida üha enam soovitakse rakendada ka Eesti haridussüsteemis, on neis koolides erilise au sees ja aitab tagada, et laste sisemine kontrollikese ei läheks kaotsi.

Samas selleks, et õppimine toimuks kõige loomulikumal moel, vajavad lapsed esmalt, et vanemad usuksid nende võimesse ise oma õppimist suunata ning usaldaksid valikuid, mida lapsed teevad.

Täpsemalt tähendab see, et vanematelt eeldatakse võimet leppida näiteks sellega, kui nende laps otsustab veeta oma koolipäevad saviga meisterdades või joonistades, mitte töövihikuid täites.

Samasugust usaldust oodatakse ka kooli personalilt, kellega koos lapsed suure osa päevadest veedavad.

Sama tähtis on ka usalduslike suhete loomine ja hoidmine lapsevanemate ja kooli personali vahel, et maandada hirme ja tagada lastele rahulik õpikeskkond ning üks mooduseid seda teha on kaasata lapsevanemaid võimalikult palju kooli igapäevaellu. Seda plaanib teha ka Tartu demokraatlik võlukool.

Kartuse, et valikute paljusus viib ummikusse ja lapsed ei suuda puudulike nn baasteadmiste tõttu elus hakkama saada, on demokraatlike koolide vilistlasi uurinud teadlased mitme uuringu käigus ümber lükanud. Kõik (lisa)-teadmised, mida nende koolide lõpetajad edasi õppimiseks või tööturule suundumiseks vajavad, suudavad nad omandada tänu sisemisele motivatsioonile.

Demokraatlikud koolid maailmas ja Eestis

Kuigi õpilastele koolis suure otsustusvabaduse andmine võib tunduda revolutsiooniline, ei ole Eestis populaarsust koguv demokraatlik haridus midagi uut ega originaalset.
Demokraatlik haridus hakkas kanda kinnitama juba 17. sajandil, kandes kord nimetust «avatud haridus», kord «vaba haridus», aga laiemat kõlapinda leidis see 20. sajandi algul, täpsemalt aastal 1921, mil Alexander Sutherland Neill rajas Inglismaale maailma esimese demokraatliku kooli Summerhill, see tegutseb tänapäevalgi.
Aastal 1968 avati Ameerika Ühendriikides Massachusettsi osariigis Sudbury Valley demokraatlik kool, millest sai alguse nn Sudbury koolide levik üle maailma. Sudbury mudeli koolides on laste tegutsemisvabadus grammi võrra suuremgi kui teistes sedalaadi koolides. Mõiste «demokraatlik haridus» tegi aga ametlikuks Yaacov Hecht, kes asutas 1987. aastal Iisraelis Hadera linnas demokraatliku kooli. Praeguseks on demokraatlikud koolid Iisraelis riiklikult rahastatud.
Nüüdseks ongi demokraatlik haridus koondmõiste, mis kehtib paljude eriilmeliste koolide kohta: on neid koole, kus õpilaste palvel toimuvad klassikalised ainetunnid koos sinna juurde kuuluvate kontrolltööde ja hindamistega, aga on ka neid, kus õpilaste päev möödub vabalt mängides.
Oluline on, et iga kool järgib siiski oma asukohamaa seadusi.
Tõenäoliselt on üks põhjusi, miks demokraatlik haridus just nüüd ja praegu Eestis kanda kinnitab, fakt, et ühiskond on selleks valmis ja soovib hariduselus uusi valikuid. Menu taga võib olla ka selle haridussüsteemi tugev kallutatus vaba mängu poole. Helin Haga