Taavi Rõivas: enesekesksus viib tülide ja Euroopa lõhestumiseni

Taavi Rõivas

FOTO: Erik Prozes

Kõik katsed Euroopa Liidu ühtsust lagundada, rääkimata flirdist mõttega Euroopa Liidust lahkuda, on mitte ainult rumalad, vaid ka ohtlikud. Nii Eesti julgeolekule kui majandusele.

Eesti on Euroopa Liitu kuulnud juba 15 aastat ning ülisuur osa (viimati 88 protsenti) eestlastest on küsitluste järgi seda meelt, et oleme Euroopa Liidu liikmeks olekust palju võitnud. Kuna esimest korda on valitsusse jõudnud äärmuspopulistlike vaadetega erakond, on meie liikmelisus ning sellest tulenevad kasud küsimärgi alla seatud.

Kuidas küll juhtus, et ühtäkki domineerib Eesti poliitikas erakond, kes parema meelega juhiks meid Euroopa Liidust välja? Kas tõesti saab Euroopa Komisjoni pidada suuremaks ohuks kui Putini režiimi, nagu viitas EKRE esindaja peale Marine Le Peniga kohtumist? Kuidas suhtuda koos Le Peniga Eestis käinud põlissoomlaste poliitiku soovi Schengenist välja astuda ja Venemaaga viisavabadus kehtestada? Või kuidas hinnata Austria valitsuse kukkumist pärast seda, kui selgus, et valitsuspartei Austria Vabaduspartei (FPÖ) juht oli nõus musta Vene raha eest vastuteeneid pakkuma? Vastus on lihtne: kõik Euroopa äärmuspopulistid on ühe asja eest väljas: Euroopat võimalikult palju lõhestada ning sildade asemel müüre ehitada.

Kui aga kõik Euroopa riigid on üksnes ja ainult iseenda eest väljas, siis mis koostööst me räägime? Mina-ennekõike-suhtumine viib paratamatult tülide ja Euroopa lõhestumiseni. Kas tõesti soovib Ratase valitsuse mõjukaim osaline meid juhtida isolatsiooni, kus on piiratud ka kaupade ja teenuste vaba liikumine?

Kuidas küll juhtus, et ühtäkki domineerib Eesti poliitikas erakond, kes parema meelega juhiks meid Euroopa Liidust välja?

Ajalugu on meid õpetanud, et väikeriigi vabadus ja rahvuslik iseseisvus ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Seda eriti, kui see väikeriik asub agressiivsusele kalduva suure naabri kõrval. Iseseisvuse taastamise järel sai Eesti välispoliitika kindlaks deviisiks «Ei iial enam üksi» ning see on meid viinud nii Euroopa Liitu kui NATOsse. Mõlemad nimetatud on Eestile tugevaks julgeolekugarantiiks, Euroopa Liit lisaks veel ka väga oluliseks majanduskasvu allikaks.

On ikka vaks vahet, kas Eesti ettevõtjad saavad koduturuks pidada 1,3 miljoni elanikuga Eestit või kogu 500 miljoni elanikuga Euroopa Liitu.

Ka Lõuna-Eesti ettevõtetest on märkimisväärne osa ekspordile orienteeritud ning kümnete tuhandete inimeste töökoht ja sissetulek sõltub just nimelt Euroopa Liidu turust. Seetõttu on kõik katsed Euroopa Liidu ühtsust lagundada (rääkimata flirdist mõttega Euroopa Liidust lahkuda) mitte ainult rumalad, vaid ka ohtlikud. Nii Eesti julgeolekule kui majandusele.

Kuna ühtne Euroopa Liit on tugev nii majanduslikult kui ka julgeoleku mõttes, on see mõistagi meelehärmiks end meie strateegiliseks vastaseks pidavale Putini režiimile.

Kremlis ei mängita samade reeglite järgi nagu demokraatlikus maailmas, seega ei ole ka imestada, et kasutatakse kõikvõimalikke alatuid hübriidmeetodeid Euroopa ühtsuse lõhestamiseks. Üks sellistest meetoditest on kahtlemata oma soosikute võimule sokutamine ning äärmuslike vaadetega erakondade otsesem või kaudsem toetamine. Euroopa lõhestamine on Putini unistus.

Eesti huvi peaks aga olema selge: võimalikult ühtne ja tugev Euroopa Liit, kus igal liikmesriigil on sõnaõigus ning kus üksteise arvamust arvestatakse. Ainult nii on võimalik tagada, et võidame ka tulevikus Euroopa Liidust nii majanduslikult kui ka julgeolekus. On täiesti selge, et koos oleme tugevamad.

Tagasi üles