Janno Zõbin: Karlova pole oluline, rattaralli on põhiline!

Janno Zõbin Foto: Margus Ansu

Tänavu tuli kohvikute päev Karlovasse pisut teisiti kui tavaliselt. Nimelt olid just selleks päevaks, möödunud reedeks planeeritud teetööd Tähe tänavale, Karlova tuiksoonele. Kuidas sai see võimalikuks ja millest selline sündmuste käik kõneleb?

Karlova on roheline, ligi viiesaja puumaja ja hubase elukeskkonnaga Tartu linnaosa, mis areneb ja tõmbab ligi uusi elanikke. Just kohvikute päev on sündmus, mil igal aastal külastab linnaosa rekordarv inimesi. Kohvikute päev on osa terve nädala kestvatest Karlova päevadest, mida korraldab linnaosa selts. Karlova kogukond mobiliseerib end just sel nädalal ning see, et üks linnaosa pole pelgalt anonüümne magala, on väärtus omaette.

Paraku juhtus reede hommikul Tähe tänaval jalutajate silme all midagi, mida ei osanud keegi karta. Kohvikute päeva soundtrack’i lõid põrisevad asfaldimasinad ja taustapildi ühest kohast teise sõeluvad kopad. Palju tolmu ja valju müra. See kõik tekitas nõutust. Tegu polnud muidugi maailmalõpuga ja karlovlased kohanesid olukorraga. Osa neist kolis kohvikud tänavalt hoovi ja sellega saadi hakkama.

Oma erialases mullis ja inforuumis toimetades ei märka me sageli, mis meie ümber teises valdkonnas toimub.

Ent mida räägib selline sündmuste kulg linnavalitsuse eri ametkondade kohta, kes olid teetöödega seotud?

Ajakirjanikuga suheldes võtsid nii linnavalitsuse linnamajanduse osakonna teedeteenistus kui ka liikluskorraldusteenistus pigem kaitsepositsiooni. Ürituseks polnud avaliku ürituse korraldamise luba (Karlova päevad leidsid aset kaheteistkümnendat, kohvikute päev aga neljandat korda ning info oli väljas avalikes portaalides ja jooksis läbi ka meediast) ja see, et ametnikud sellest midagi ei teadnud, on korraldaja süü, kes neid üritusest ei teavitanud. Nagu selgus, polnudki vaja eraldi avaliku ürituse luba, kuna kohvikute päevaga liiklust, ka mitte kergliiklusteel, ei suletud.

Seega üritati iga hinna eest «süüdistustest» vabaneda. Ainus, kes tunnistas, et toimunu oli õppetund ja ametnikud saanuks midagi ära teha, oli kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul. Teised, eespool nimetatud ametkonnad ajasid pigem näpuga järge dokumentides ja viitasid reglemendile, tõestamaks, et tegelikult olid teetööd jokk. Tõestamaks, et nad ei ole kindlasti midagi valesti teinud.

Miks on selline retoorika ametnikele siin-seal ikka veel omane? Kas poleks aidanud olukorda leevendada mõni lahke sõna või lause, et tegu on inimliku eksitusega? Ning veel üks tähelepanek: oma erialases mullis ja inforuumis toimetades ei märka me sageli, mis meie ümber teises valdkonnas toimub. Kas ka seda ei võiks aeg-ajalt tunnistada?

Tähe tänav oli vaja 26. mail peetavaks Tartu rattaralliks korda saada. See üritus on oluline ja vajalik, kuid kas Karlova päevad siis pole?