Siiri Laidla: piimane idüll – kas viimane idüll?

Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Piimamees jagab maauudiseid, piima ja lohutust. Lohutust neile isehakanud linnavurledele, kelle lapsepõlv möödus maal talulapsena.

Hiline pärastlõuna kusagil Annelinna veeres. On veidi sadanud, asfalt lõhnab tolmu ja mulluse saasta järele. Toomingad üritavad seda oma viimaste õitsvate õiekobaratega tulutult üle trumbata. Kuskil räuskab muruniiduk. Ka muru toores lõhn lisab kevadisse buketti oma nüansi.

Inimesi on praegu liikvel üpris hajusalt – töörahvas pole veel koju jõudnud. Ja nagunii on enamik tulijaid autoinimesed. Siiski, jalakäijaidki leidub: kes jalutab koeraga, kes lükkab lapsevankrit, kes siseneb veidi taaruval sammul kohalikku joovastavate jookidega kauplevasse putkasse. Mõned jalgratturid mööduvad kummide suhinal. Mis siin viga sõita – korralikult asfalditud jalakäijate tee kulgeb sõbralikult jalgratturitega kahasse.

Üks tarmukalt rühkiv kepikõndija mõõdab süvenenud pilgul oma samme, ei temal ole mahti ringi vahtida. Kell hakkab peagi viis saama.

Tasapisi on märgata liikumise elavnemist. Ühe korrusmaja nurga tagant ilmub kirju pearätiga ehitud eideke, käe otsas kõlkumas kollane plastämber. See moodustab kaitsva karkassi kolmeliitrisele klaaspurgile.

Tuleb käe alt kinni hoidev vanapaar. Nad liiguvad aeglaselt, mõõdetud sammul, justkui saabudes pidulikule vastuvõtule. Üks väärikas eas pensionär kasutab kohalejõudmiseks rulaatorit. Kuid ka nooremad inimesed jalutavad kohale. Kõigil kaasas kilekott või pangeke. Keegi ei kiirusta.

Tammutakse jalalt jalale, tuttavad ajavad omavahel juttu. Mõni suitsetab eemal sigaretti, hoides oma kujuteldaval järjekorranumbril siiski kiivalt silma peal. Jah, nagu iseenesest hakkab moodustuma midagi järjekorralaadset. On neidki, kes passivad sündmuste kulgu eemalt. Nemad veel ei tea, mis teoksil: kas korraldatakse siin miitingut või lubas ehk linnapea rahvaga kohtuma tulla? Sest probleeme, millest rääkida, oleks ju küll. Alates istepinke hõlvavatest joodikutest kuni bussiliikluse tuksikeeramiseni.

Mis maksab teadmine, et selle piima ja hapukoore autorid ammuvad praegu piimamehe karjamaal, vabalt ja õnnelikult, sarve otsas kevadine lapsuliblikas?

Kerge ärevus võtab maad, kuigi kogunejad püüavad rahu säilitada. Pole ju põhjust närvi minna: inimeste südames on usaldus. Usaldus piimamehe vastu, kes saabub ikka õigel ajal kohale.

Koht – see on üks suur hall kivi. Selle kivi juures peatub teatud päevadel punane piimaauto. Elevus saavutab haripunkti, kui sekundi jagu enne kella viit hakkab eemalt paistma auto verev külg. Tubli! Ei jäänudki liikluse tipptunni tõttu toppama! Paljudel lubajatel on ikka mõni vabandus varuks, aga mitte sel piimamehel! Tema on punktipealt kohal.

Minutiga moodustub auto juurde puidust letike. Ja kohe on sel letil himukalt saaki ootavad purgid, vanaaegsed emailitud piimanõud, isegi viie liitri jagu piima mahutavad plastkonteinerid. Inimesed teavad küll, et piima jätkub kõigile, ent ikka tekib järjekorras kerge paanika. Oleks ju kohutav nüüd, kui oodatud õnn on otse nina all, sellest ilma jääda.

Kuid paanikaks pole põhjust. Piima jätkub kõigile soovijaile. Enamgi veel: saadaval on ka kosutav rammus hapukoor, tihe mõnusalt hapukas kohupiim (see õige, täishapupiimast tehtu, mitte püreetaoline ollus, mida poes kohupiima pähe müüakse). Pakutakse ka juustu, ent kuna tegu on üpris hinnalise kraamiga, leidub soovijaid vähe.

Hinnast rääkides – poest saab ehk piimaliitri kümme senti odavamalt, kuid mis maksab värskus, ehedus, rammusus!? Mis maksab teadmine, et selle piima ja hapukoore autorid ammuvad praegu piimamehe karjamaal, vabalt ja õnnelikult, sarve otsas kevadine lapsuliblikas? Nina ees mäletsemist ootav mahlakas võilillesalat? Mis maksavad mälestused oma lapsepõlvest?

Siia soovisingi oma pika sissejuhatusega tüürida. Algul kahtlesin, kas sellist kirjatükki üldse tohib avaldada, ilma et kutsuksin esile kurje vastuabinõusid piimamehe suhtes, kes tegutseb võib-olla omal algatusel. Vahest rikun selle hea inimese elu ära?

Ma ei tea ega tahagi teada tema raamatupidamise üksikasju. Ma tean vaid seda, et see piimamees on paljude vanema põlvkonna inimeste jaoks otsekui messias, kes vabastab oma rahva kurja võõrvõimu ikkest. Tema eest palvetab rühm inimesi, kes pole suutnud (ega soovinud) kohaneda moodsa aja toidukaubanduses pakutavaga, kellele säilitusained tekitavad isegi neile mõeldes kublad selga. Kes isegi hoolimata pikaajalisest selgitustööst, kui head on light-piimatooted ja kui maitsev on margariin, eelistavad jäärapäiselt ikka kolesteroolirikast täistoorpiima ja rammusat hapukoort.

Nad usuvad, et värske maapiim toidab nende vanu konte elustava kaltsiumiga. Nad oskavad hinnata hõrku maitset: parem suutäis rammusat hapukoort kui kulbitäis lahjat lurri. Õnneks ei viitsi enamik neist süüvida lugematute toitumisnõustajate ja dieedigurude virvatulukestes plinkivasse maailma. Mõni julgem vanaema söandab isegi lapselapsele täispiimaga tehtud putru või päriskohupiimast sõrnikuid pakkuda. Tõesti, see nõuab vaprust! Eriti kui igal sammul kohtab kedagi, kes sõrme viibutades hoiatab – küll rasvumise, küll piimaallergia eest.

Võiks ju ometi aru saama hakata, et allergiat ja rasvumist ei soodusta mitte naturaalne toit, vaid see ilusasse pakendisse peidetud ollus, mida lastele toidu asemel pakutakse …

Mõni julgem vanaema söandab isegi lapselapsele täispiimaga tehtud putru või päriskohupiimast sõrnikuid pakkuda. Tõesti, see nõuab vaprust!

Osavate liigutustega suunab tervisest ja maaõhust pakatav piimamees vooliku purkidesse-pudelitesse, jagab kohupiimapakke ja naeratusi. Mõni pika pealesunnitud linnaelu jooksul nii sõnaahtraks jäänud vanapapi soovib temaga vestelda. «Hea, et nüüd ometi vihma tuli. Kuidas on, kas oras ikka võrsub? Ah et talirukkil pole viga? Ja-jaa. Aga kardulapanek jääb seekord vist küll hilja peale ... Meil omal ajal oli küll nõnna, et ...»

Piimamees jagab maauudiseid, piima ja lohutust. Ta naeratus on siiras, päikesepruunist naerukurdudega näost vaatavad silmad sulavad ühte taevasinaga. Taevas on vaba. Ta jagab lohutust neile, kelle lapsepõlv möödus maal talulapsena. Muidugi tundus peedivagude vahelt orasheina kiskumine toona orjatööna. Mõnigi õhkas: «Mis neil seal linnas viga! Esimesel võimalusel põrutan kah linna!» Ja nüüd lähevad sel isehakanud linnavurlel silmad maamehe piimaliitri peale veekalkvele.

Ma ei tea, kui raske on taluniku argipäev. Mis sunnib linna piimaringile? Ei tea, aiman. Ent miski võiks jääda romantiliseks saladuseks. Ega vastsündinud lastki imetledes mõelda sünnitusega kaasnevale verele, higile ja pisaratele.

Mööda mahajätmise ootel külasid ringlevad veel kauplusbussid ehk lavkad. Need toovad maainimestele linnatoidukraami ja linnauudiseid. Kuuldavasti olevat minevaim kaup viin, leib ja piim. Ning maamees toob linnainimestele nurme ja metsa vabadust ning samuti piima. Seega on piim tähtis. Siinkohal soovin palju tervist ja jõudu Kirjakule, Maasikule ja kõigile teistelegi lehmadele, tänu kellele meie lauale piim ja piimatooted jõuavad.

Elu läheb edasi. Paraku tähendab edasiminek mõnigi kord millegi hääbumist. Piimapukkidest on saanud minevik. Kuid loodan, et piimamees jaksab veel. Ja et talle nüüd minu pealekaebamise tõttu ametnikeparv peale ei lenda, kes kõik toreda ja hea oma raudsete määrustega ära keelavad. Midagi ehedat ja eestimaist võiks ikka alles jääda, ja ma ei mõtle siinkohal laulupidu.