Margus Lember: mida arvaks legendaarne arstiteadlane praegusest ajast?

Margus Lember

FOTO: Tartu Ülikool/university Of Tartu

Eile tähistasime saja aasta möödumist väljapaistva arstiteadlase professor Kaljo Villako sünnist, ta oli Eesti Vabariigi ja rahvusülikooli eakaaslane ja kandis endas läbi elu eesti keele, Eesti Vabariigi ja Tartu ülikooli parimaid väärtusi.

Kaljo Villako (1919–2001) oli laialdase kultuurihuviga arstiteadlane, kes kogu elu töötas Tartu kliinikutes ja Tartu ülikoolis. Ta õpetas röntgenoloogiat ja radioloogiat, ent tema teadustöö oli valdavalt pühendatud seedetraktihaiguste diagnostika ning patogeneesi uurimisele.

Kaljo Villako

FOTO: Arhiiv

Miks mõnedest professoritest kujunevad legendid ja teistest mitte? Villako oli väljapaistev ja meeldejääv mitmes mõttes. Ta oli isiksus – aateline eestimeelne haritlane. Ta oli teadlane, kes vaatamata kitsastele nõukogude oludele tegi maailmatasemel teadustööd ning arendas koostöös Soome teadlastega aastakümneid Eesti gastroenteroloogia valdkonda.

Mida võinuks professor Villako arvata praegusest ajast? Arvamuste domineerimist teadmiste üle, harituse mitteväärtustamist ning kultuuritraditsioonide mittejärgimist peaks ta ilmselt suurimateks probleemideks nüüdisaegses Eestis.

Oma elulooraamatus pööras ta suurt tähelepanu nõukogude aja taagale ning sellele, kuidas see mõjutas inimesi ning ühiskonda käituma, kuid tänapäeval asju enam nõukogude aja süüks ajada ei õnnestu. Omakasu, võimuiha, rumalus, lugupidamatus teiste vastu, katsed demokraatiast kõrvale hiilida – need on äratuntavad nii ühiskonnas tervikuna kui ka väiksemates kooslustes.

Kaljo Villako on kirjutanud, et ajalugu ja kirjandust tundes on selge, et inimese põhiolemus on läbi sajandite püsinud ühesugune. Ent haritus ja kultuur on need, mis seavad inimesi teatud reeglitest kinni pidama ning mille tulemusena on kõigi elu parem.

Ikka ja jälle jõuab Villako oma meelisteemani – harituseni. Pooliku haridusega inimesed, kes saavad endale suure vastutusega ameti, ent ei kanna seda välja – see on õnnetuseks ümbruskonnale ja ka inimesele endale, eriti kui sellega kaasneb analüüsivõimetu aktiivsus. Viisakamad üritavad reegleid järgida ja imestavad, mis toimub.

Pooliku haridusega inimesed, kes saavad endale suure vastutusega ameti, ent ei kanna seda välja – see on õnnetuseks ümbruskonnale ja ka inimesele endale, eriti kui sellega kaasneb analüüsivõimetu aktiivsus.

Kaljo Villako elu näitas aga, mismoodi võib minna. Villako oli väärtuste hoidja, ent selle eest oli ta vangis istunud nii venelaste kui ka sakslaste käes. Saksa sõjaväes arstina oldud aeg jättis jälje tema edasisele karjäärile. Kateedrijuhatajaks sai ta alles 61-aastasena. Oma tegevuse ja rolli on ta kirjutanud lahti elulooraamatus.

Ta ei pidanud end aktiivseks vastupanutegelaseks, samuti ei püüdnud ta «elulooplekki» heastada aktiivselt punavõimu teenides. Ta otsustas arstiteaduses tegutseda maksimaalselt hästi ja võimaluste kohaselt. Sellega ta ka piirdus.

Legendaarse sisehaiguste professori Kuno Kõrgega sõbrasuhetes olnuna olid need teemad ja üksmeel selgelt olemas. Aegade möödudes ja vaba sõna võimaluste tekkimisel on mõlemad professorid oma seisukohti selgelt väljendanud.

Eeskätt jääb Kaljo Villako aga ajalukku kui Eesti Vabariigi aadet kandnud arstiteadlane, kellele läks korda rahva saatus, haritus ning Eesti tulevik. Heas mõttes vana kooli mees, kellele võlgneme palju tänu.

Tagasi üles