Margit Sutrop: rahvusülikool hoiab meie põhiväärtusi. Olgu ajad ja olud millised tahes

Margit Sutrop (tollal Mikelsaar) tudengina aastal 1981. Foto: Erakogu

Lumest kuningas

Kui ma 1981. aastal Tartu ülikooli ajakirjandust õppima jõudsin, oli 1928. aastal rajatud Gustav II Adolfi monument ülikooli peahoone õuelt juba ammu kõrvaldatud. 1950. aasta 15. mail olid Nõukogude okupatsioonivõimud Rootsi skulptori Otto Strandmani valmistatud kuju hävitanud. Rahvasuus räägiti, et pronksist kuju oli üles sulatatud ja materjali kasutatud Lenini kuju valamiseks. Kuninga monumenti kandnud alusplaat oli kaetud mullaga.

Neli aastakümmet käisid tartlased sellest tühjast Kuningaplatsist mööda, kuni ühel kevadtalvisel hommikul märkasid möödakäijad platsil lumest tehtud Gustav II Adolfi kuju. Uudis levis kulutulena. Tudengite hulljulge vemp andis paljudele usu, et endised ajad võivad veel tagasi tulla. http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2014/09/gustav-adolfi-kuju.html

23. aprillil 1992 kinkis Uppsala ülikool Tartu ülikoolile Göteborgi raekoja ees seisva kuningakuju mudeli järgi valmistatud uue kuju, mis paigutati endisele kohale ülikooli peahoone tagusel alal.

Oleme tänulikud Rootsi kuningale Tartu ülikooli asutamise eest. Ent alles iseseisva Eesti riigi rajamisega avanes 1919. aasta sügisel võimalus eestikeelse ülikooli loomiseks, mille ülesandeks sai teenida Eesti riiki ja kasvatada oma rahvuslikku haritlaskonda.

Emakeelne Tartu ülikool ei tekkinud aga tühjale kohale, vaid see rajati 1632. aastal loodud Academia Dorpatensise ja 1802. aastal taasavatud keiserliku ülikooli ehitatud vundamendile.

Sel aastal tähistame küll rahvusülikooli saja aasta juubelit, ent poole sellest ajast on Tartu ülikool tegutsenud Nõukogude sõjalise okupatsiooni tingimustes, mil tuli pidevalt vastu panna venestamissurvele.

Kammitsetud vaim

Usun, et neil, kel on isiklikke mälestusi okupatsiooniajast, on kohustus neid noorematega jagada. Just lugude kaudu tekib ka neil, kel pole olnud isiklikku kokkupuudet võõrvõimu või diktatuuriga, arusaam, mida selline elu tähendab. Mäletan eredalt ühe sugulase jutustust sellest, kuidas ta kuni Stalini surmani käis Viljandimaalt ülikoolis alati suurte kohvritega, kuhu ka suvel oli pakitud kasukas, sest ei võinud ju teada, kas ei oota ees Siberisse saatmine.

Minu ülikoolitee jäi 1980ndate algusesse. Kuigi okupatsioonivõimu surve oli siis juba nõrgem, tajusin ajakirjandust õppides siiski pidevat ideoloogilist kontrolli ja ajakirjandusele kehtestatud tsensuuri.

Vahel tundub, et selles, mida me hindame, on raskem kokku leppida, kui selles, mida me mingil juhul ei taha lasta juhtuda. Keegi ei taha tunda hirmu enda ega oma lähedaste elu pärast. Keegi ei taha alandust ja mõnitamist. Me ei taha kaotada oma iseseisvust.

Mäletan, kuidas mind teisel kursusel kutsuti rektoraati, kus pidin põhjendama prorektor Uno Palmile, miks tahan uurida 1920. aastate Eesti Vabariigi kultuuriajakirju. Selle perioodi ajakirjandust hoiti kirjandusmuuseumi erifondis ja selle kasutamiseks oli vaja ülikooli luba. Pikka kasvu prorektor vaatas mulle ülevalt alla ja ütles resoluutse «ei». Ma olevat veel liiga noor, et tutvuda ideoloogiliselt kahtlase kirjandusega. Jalad värisesid, aga äkki tuli mulle päästev mõte ja küsisin keemikust prorektorilt, et kas keemikud saaksid töötada, kui pooled Mendelejevi tabeli elemendid oleksid keelatud. See argument mõjus ja sain soovitud loa.

Teine mälupilt on aastast 1982, mil sain esimest korda oma nahal tunda, mida tähendab tsensuur. Olin Marie Underi luulepõimiku kontroll­etendusest kirjutanud arvustuse. Lugu ei saanud aga ilmuda, sest etendus keelati ära. Ka teistel kursusekaaslastel oli kirjatöid, mida ei saanud avaldada. Kauksi Ülle oli kirjutanud luuletuse, kus olid sõnad «Tahan eilsest Eestit tuua ...». Mart Juurel oli nalju, mida Pikker ei tahtnud avaldada. Otsustasime keelatud lood ülikooli peahoones ajakirjandusosakonna seinale ümber peegli kleepida. Juhan Peeglilt pärit motost «Kõik on kallutatud, mis tuleb läbi inimese» lähtudes asetasime lood seinale viltuselt. Järgmisel hommikul külastas ajakirjandusosakonda julgeolek ja ähvardas osakonna sulgeda. Õnneks piirduti sellega, et tudengitele tehti selgeks, et eilset Eestit ei saa tagasi tuua.

Kujutlegem elu väärtusteta

Poliitiline areng nii Eestis kui kogu läänemaailmas näitavad, et rahu, vabadus ja demokraatia ei ole midagi enesestmõistetavat. Õigusriigi säilitamiseks peame meenutama, mida tähendab elada pidevas hirmus ja kaitsetult võimu kuritarvituste ees.

Väärtuste olulisust märkame paraku sageli alles siis, kui oleme need kaotanud või kipume neist ilma jääma. Tervist väärtustame haigena. Nooruse võlusid mõistame vanana. Sama lugu on vabaduse, rahu või demokraatiaga. Vahel tundub, et selles, mida me hindame, on raskem kokku leppida, kui selles, mida me mingil juhul ei taha lasta juhtuda. Keegi ei taha tunda hirmu enda ega oma lähedaste elu pärast. Keegi ei taha alandust ja mõnitamist. Me ei taha kaotada oma iseseisvust. Me ei taha, et kaoks selle maa keel ja hääbuks meie kultuur. Me ei taha, et häviks meie ilus puutumatu loodus.

Veel mõni aeg tagasi tundus, et põhiväärtuste osas valitseb meie ühiskonnas üksmeel. Praegu ei saa selles enam nii kindel olla. Isegi sellised üldinimlikud väärtused nagu ausus, hoolivus, viisakus või lugupidamine ei ole kõigi jaoks siduvad. Avalik räige sõnakasutus ning rünnak ühiskondlikele väärtustele, nagu vabadus, demokraatia, õiguspõhisus, sallivus, sooline võrdõiguslikkus, keskkonna jätkusuutlikkus ja vastutustundlikkus, murendab ühiskonna alustalasid, tõukab tagant radikaliseerumist ja hävitab meie rahvusvahelist usaldusväärsust.

Väärtuste hoidmiseks on vaja kujutlusvõimet või head mälu. Peame panema end mõttes praegusest erinevasse olukorda, kujutledes elu ilma meile oluliste väärtusteta.

Ent ühiskonda lagundab ka see, kui sõnad kaotavad oma tähenduse. Piisab vaid, kui lugeda seda lauset peaministri kõnest 17. aprillil riigikogus koalitsioonileppe tutvustamisel: «Leppisime partneritega juba läbirääkimistel kokku, et edendame just sidusat, demokraatlikku, sallivat ja turvalist ühiskonda, kus pole kohta rahvustevahelise vaenu ilmingutel, rassismil, antisemitismil ega ühiskonda lõhestaval retoorikal.» Tekib küsimus, mis keelt peaminister räägib. Kas see on Orwelli maailmast tuttav uuskeel (nt «kõik on võrdsed, aga mõned on eriti võrdsed») või nõukogude ajast tuttav NLKP keskkomitee peasekretäride retoorika, mis ülistas iga inimese vaba arengut ja rahvaste sõprust, teades ometi hästi, milline rahvaste vangla NSVL oli?

Näen Eestis väärtuste totaalset devalveerimist. Seni meie ühiskondlikku elukorraldust juhtinud väärtused muutuvad tühipaljasteks sõnadeks, mille kasutus pole enam kokku lepitud. Näiteks sallivuse all mõtlevad ühed erinevuste aktsepteerimist, teised aga nõuavad, et sallitaks ka sallimatust. Sõnadest saavad tühjad kestad, millest astutakse välja ja mis jäetakse maha.

Mida teha?

Ühiskonna väärtusruumi hoidmisel on väga suur roll ajakirjandusel – nii ajakirjanikel, toimetajatel kui ka meediaväljaannete omanikel. Kõik nad peavad tundma oma vastutust ühiskonna ees. Ajakirjanikud ja toimetajad ei tohi kartma lüüa ega anda järele ähvardustele ja trollide rünnakutele. Õigusriik peab omakorda pakkuma kaitset ajakirjanikele.

Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas õppinute jaoks kehtib Academia Journalistica aukoodeks. Nüüd, kus arutatakse elavalt ajakirjandusvabaduse ja -vastutuse üle, väärivad aukoodeksis kirja pandud põhimõtted uuesti meelde tuletamist. Kõige olulisem põhimõte on «Ma ei tee ajakirjandust endale ega ülemustele, vaid oma rahvale».

Väärtuste hoidmiseks on vaja kujutlusvõimet või head mälu. Peame panema end mõttes praegusest erinevasse olukorda, kujutledes elu ilma meile oluliste väärtusteta. Usun, et hoiaksime rohkem eesti keelt, kui mõtleksime, mida tähendab olla oma emakeele viimane kõneleja.

Demokraatliku õigusriigi hindamiseks peaksime meenutama elamist diktatuuri all. Mõistmaks, kui suur väärtus on avatus, meenutame näiteks ülikooli toimimist nõukogude ajal, kui Tartu oli kinnine linn, kus välismaalased võisid viibida vaid päikeseloojanguni.

Ülikooli vastutus

Meie põhiväärtuste püsimajäämisel on ülikoolil väga suur roll. Tartu ülikool kannab rahvusülikoolina vastutust eesti haritlaskonna kasvatamise ning ühiskonna väärtuste kujundamise eest.

Ülikooli kuus sammast on ta väärtused: teaduspõhisus, akadeemiline vabadus ja ülikooli autonoomia, avatus, koostöö, inimkesksus ja vastutus. Nende väärtuste peale mõtlemine ja nende üle arutlemine pakub tuge nii isiklike valikute tegemisel kui ühiskonnas toimuva mõtestamisel. Rahvusülikooli 100. sünnipäevale pühendatud vilistlaspäevade raames korraldatavad konverentsid ja Toomemäel laupäeval aset leidvad mõttetalgud kutsuvad kõiki kaasa arutlema, kuidas kaitsta meie põhiväärtusi.

1988 – lumest kuningas ülikooli peahoone taga. Foto: Jalutuskaikajas.blogspot.com