Sten Weidebaum: teeme seda Jannseni pärast, teeme seda iseenda pärast
Täna tähistatakse Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva.

Johann Voldemar Jannsen

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Täna tähistatakse Tartus eestikeelse igapäevaajakirjanduse ja laulupidude traditsiooni looja, eestlaste rahvusliku liikumise ühe tähttegelase Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva. Päev algas taastatava Maarja kiriku juures äratusmänguga. Hommikuse tervituskõne pidas laulu- ja tantsupeo sihtasutuse teabejuht Sten Weidebaum.  

Sten Weidebaum

FOTO: laulu- ja tantsupeo sihtasutus

Iga lause, mida Jannseni või laulupeo kohta öelda tahaks, tähendab alati seda, et alati jääb rohkem ütlemata, kui öeldud saab. Alustan seetõttu siis papa Jannseni enda sõnadega:

Tere, armas Eesti rahvas,

Andko nüüd siis Jummal Sull’

Head meelt ja mõistust ka,

Jõudu rõmo, toidust kül,

Vagga ello elada;

Jummal saatko armust ka.

Seda pean ma sowima,

et, kui korra sobraks same – 

Hästi kauaks sõbraks jäme.

Nii kirjutas Jannsen 162 aasta eest. Ma ei tea, kui suur samm oli see talle tema teekonnal astuda, kuid eesti rahvale osutus tohutuks hüppeks. 

Jannseni juubelipäeva alustame täna siin, Maarja kirikus, sest umbes 150 aasta eest juhtus siin miskit. Keegi, kes oli äsja saanud 50, seisis siin, südames segased tunded, ootas oma armastatud madam Muusika ilmutust. Ta ei teadnud  ilmselt siis, et just selsamal hetkel, kui «Siionis kõik vahid hüüdvad» esimesed akordid siin olid just kõlanud, sai tema nimi, Eestimees Jannsen, kirja kuldsete tähtedega ühe sel hetkel veel nimeta maarahva saatuseraamatusse.

Palju on kirjeldatud seda, kui keeruliseks osutus esimese laulupeo korraldamine toonastes oludes. Load saabusid viimastel minutitel ning hakkama tuli saada kaigastega kodarais ning kõhklustega paljudes meeltes ja südameis.

Ise kirjeldas ta peo järel, 5. juulil 1869. aastal ilmunud Eesti Postimehes värvikalt neid tundeid, millega ta 17. juunil siia Maarja kirikusse tuli: «Ma tunnen üht weikest meest, kes omma wiekümne elloaastade sees weel ial ei surutud ja rõhhutud kirriko ei ole läinud, kui sel päeval. Hirm ja lotus temma süddames ollid teineteise karwus kinni, ja kegi ei teadnud öölda, kumbal õigus olli ehk kumba kätte parrast wõit jäi. Peale 800 lauljat seisid kirrikus: läks assi hästi, siis au ja rõõm rahwale; läks laul nurja mis jo imme ep olleks olnud siis olleks surem sü kõik temma nõdra õllade peale langenud, ja se olleks temmale rahva parrast, kedda ta ni hea melega auustaks, ütlemata raske ja vallus olnud.»

Kinnitan teile, et Jannseni kirjeldatud tunded on ka Jannseni-järgsetele laulu- ja tantsupeo tegijatele vägagi tuttavad. Seda nii tänasel päeval kui ka tõenäoliselt tulevikus.

Koidula meenutab oma mälestustes: «Missugune elu see oli, kui esimest eesti üldlaulupidu ette valmistati ja kui lõpuks, hoolimata täielikust jahmatusest, mida see mõte klerikaalsetes ringkondades oli tekitanud, kui ikkagi selleks luba saadi! Veel 12. tunnil enne algust tuli aupresident Willigerodelt sedel iseloomuliku küsimusega: mis juhtuks, kui pastorid (kellest mitmel olid jumalateenistus-pidukõned) tagasi tõmbuvad?

«Siis laulame ilma nendeta,» vastas armas taat lihtsalt.»

Sest tegelikult polnud asi ei kirikus ega laulupeoski. Asi oli ja on tänapäevalgi usus. Nii laulupeol kui kirikus pühitsetakse ning saadakse kinnitust oma usule.

Tartu ülikooli usuteadlane Ain Riistan rääkis hiljuti Klassikaraadio saates «Laulupeo nähtamatud lood» laulupeousust kui meile omasest erakordsest fenomenist. Ta rõhutas, et laulupeo puhul on oluline pühaduse kategooria. Riistani sõnul ei ole pühadus asi iseeneses, vaid see on suhtumise küsimus. Pühadus tekib siis, kui midagi üheskoos pühaks peetakse. See on väärtushinnangute ja hoiakute süsteem, mis liidab inimesi kokku.

Laulupeole tullakse argipäevast eristuva piduliku rituaalina üheskoos kokku. Sinna ei tulda lihtsalt laulma. See on eesti kultuuri ülistamine või ülendamine. Laulupidu tuletab meile meelde teatud väärtusi ning räägib kultuurist laiemalt – meie kultuur ei saaks püsida, kui meil ei oleks mingeid ühiseid asju, mida me väärtustame. Ning laulupidu aitab meil neid väärtusi taas ja taas meelde tuletada.

Jannsen sai väga hästi aru, et koos musitseerides jagatakse ühiseid väärtusi, tekib suurem ühtekuuluvustunne. 

Muusika oli Jannseni suur kirg ning nagu Lydia Koidula on meenutanud, oli madam Muusika jumala ja sule kõrval alati tema südamerõõmuks: «Kuhu papa iganes elama asus, seal asutas ta ikka endale lauluseltsi.»

1857. aastal ilmunud Perno Postimehes kirjutas Jannsen laulu mõjust rahvaile nii: «Laulo on iggalt maalt ja igga rahwa jurest leida. Laulo himmo on keigil. Igga üks, kes römus on, tahhaks röömsast laulda, kes kurw on, tahhaks kurwalt laulda, agga laulda tahhaks igga mees. Iggal maal, kuida rahwas targem ehk rummalam, on ka nende laul parrem ehk pahhem. Wannast aiast ning nüüdki weel, on Italia rahwas kuulsad laulo mehhed olnud; siiski meie päiwil ei laulda kül pea kuskil ennam egga illusam, kui saksa rahwa seas. Terwe Saksama köllab laulo täis. Mitte ükspäinis iggas linnas, waid iggas küllas on laulo - seltsid, kes pühhapäiwiti ehk laupääw öhto kokko tullewad ja kooris laulwad, et söök ja jook ärra unnub. Iggal maal woid sa rahwa laulust jubba tunda, kui suur ehk weike nende mõistus on.»

«Agga kuida on luggu lauluga meie armsas Lihwlandi- ja Eestimaal? Kus ja kes laulab siin? Kuida on luggu kirrikus? kuida koddo ja kolis?» Ta möönab oma selles artiklis, et kõik liigub paremuse poole, kuid visalt: «Nelja heälega laulo ei tuntud ja kus sedda tikkus, peti esmalt narri asjuks. Tunneme isse üht koolmeistrit, kes 18 aastas eest omma kolilapsi kahhe ja kolme heälega laulma seadis, selle jure tullid laste wannemad ja palusid: «Armas koolmeister, meie lapsed laulsid jubba öige kennaste, et lust olli kuulda, ärra rikku neid jälle ärra, et ükski nende laulust arro ei sa.» Aega möda hakkasid orrelid kirrikutesse tikkuma ja assi parremaks minnema.»

«Meeste kõridest, ni paljo, kui meil teäda, ei olle tännini weel mitte üht ainust laulo maa keelde trükkitud, mis kahjo kül on; sest kui paljo on noorte meeste seas nisuggusid, kes kennaste woiksid üht ehk teist healt laulda, kui neil õiget ja tüddimatta juhhatust olleks!»

Täna, 150 aastat peale esimest laulupidu ja Jannseni 200. juubeliaastapäeval laulame tema enda kirjutatud sõnadega hümni tema ideaalide tippsaavutusele, Eesti Vabariigile. 

Jannseni ja laulupeo juubeliaastal tahaks väga soovida, et meil jätkuks tarkust osata hoida ja väärtustada oma vabadust ning mitte unustada väärtusi, mis Eestit ja eestlaseks olemist mõtestavad. Samuti seda, et oskaksime hoida Jannseni elutööd – laulupidu – ning loomulikult ka tema tänaseid elutöö jätkajaid: kõiki õpetajaid ja kõiki dirigente ja tantsujuhte. Teeme seda Jannseni pärast. Teeme seda iseenda pärast. Teeme seda oma laste pärast, et nemad ei peaks näiteks 50 aasta pärast enne laulupidu end tuhatkonna koorilauljaga siia Maarja kirikusse sulgema ja Jannseni kombel hinge värisedes tulemust ootama.

Sest nagu Jannsen ütles: «Se olleks koggoni weider, kui ni suggune Jubelipiddo, kuhho liggi 900 lauljat ja wähhemast 15,000 muud innimest kõigest maast kokkotulnud, mingisuggust jädawat semet selle rahva süddamesse ei peaks külvanud ollema.»

Suur tänu tänase päeva eest Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse ja Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta poolt, laulupeokirikule ja kogudusele, Tartu linnale, laulupeomuuseumile, ERMile ning kõigile Jannseni lapsukestele – Vanemuise selts ja teater, Postimees ja muidugi kõik laulu- ja tantsupeolised – Väägvere pasunakoor ja Miina Härma gümnaasiumi mudilaskoor!

    Tagasi üles