Triin Saag: kuidas saab Eesti võitu eurobürokraatiast?

Triin Saag

FOTO: Erakogu

Milleks meile Euroopa? Mida on Euroopa kunagi meie jaoks ära teinud? Kas need bürokraadid peale banaanide mõõtmise ja omaenda palga ka millestki muust hoolivad?

Igal olukorral elus on kaks tahku. Ka Euroopa Liiduga on nii. Võime näha asju positiivsest või negatiivsest küljest. Võime keelduda dialoogist ja lahkuda arutelulauast, aga teisalt võime osaleda läbirääkimistes ning proovida asju enda kasuks tööle panna.

Euroopa Liit on piltlikult nagu korteriühistu koosolek. Võime otsustada ühistu koosolekul mitte osaleda, sest seal räägitakse igavatel ja ebameeldivatel teemadel, nagu näiteks torustiku vahetamine või auk katuses. See võib kaasa tuua väljaminekuid ning võib-olla peame kuulama tunde naabri karjumist, kuidas kõik teised on süüdi. Või on siis süüdi koosoleku juhataja – see laisk bürokraadist haldur!

Aga võime ka otsustada koosolekul osaleda, et seista oma tõekspidamiste eest, avaldada oma arvamust, proovida naabrit rahustada ning leida ühine lahendus, mis meid kõiki enam-vähem rahuldab. Nii on ju ka Euroopa Liidus.

Jah, mõnel on suurem korter ja seetõttu võetakse tema arvamust rohkem kuulda, sest nad ka maksavad rohkem.

Sellegipoolest saavad koosolekul kõik kaasa rääkida ja kui vaja, on võimalik joonduda teiste väikeste korterite omanikega suure vastu, et saavutada torustiku vahetamisel sobiv lahendus. Kui kohal ei olnud, pole mõtet hiljem hädaldada, et hoopis naabertrepikojas pirn ära vahetati. Teda polnud ju oma murest rääkimas ja tagantjärele targutamine ei huvita kedagi.

Aga kes nad on, need Euroopa Liidu bürokraadid? Tihti on need ju Eesti enda esindajad ning ametnikud.

Eestil on Euroopa Liidus oma hääl. On Eesti enda otsus, kas ja kui otstarbekalt ta oma häält kasutab. Euroopa Liidu seadused, mis seni Eestis riiklikul tasandil on rakendatud, on enne kinnitamist saanud ka Eesti panuse ning enamasti ka heakskiidu. Olgu kasvõi seesama valulik pagulasteema või siis müütiline banaani kaarduvus ja pikkus.

«Eurokraadid ja bürokraadid – nemad on kõiges süüdi!» kuuleme tihti. Aga kes nad on, need Euroopa Liidu bürokraadid? Tihti on need ju Eesti enda esindajad ning ametnikud. Kui ühinesime Euroopa Liiduga, eraldati Eestile kvoot, et jagada oma inimesi tööle Euroopa asutustesse. Kõik said osaleda avalikel konkurssidel ning ennast proovile panna. Praegu töötab mõni tuhat eestlast Euroopa Liiduga seonduvates organisatsioonides.

Seega ei ole mõtet süüdistada valedes otsustes Euroopat. Kui kedagi on vaja vastutusele võtta, siis on see meie enda valitsus, kes neis otsustes osales. Või siis meid endid, kui me eelmistel europarlamendi valimistel ei osalenud ning oma huvide esindajale häält ei andnud.

Olen isegi olnud eurokraat, Brüsselisse jõudsin eri ametitesse kandideerides ja lõpuks leides oma tee tänu sellele, mida Eesti mulle õpetas – olla iseseisev, julgeda, minna läbi raskuste, endasse uskudes. Sündisin Nõukogude Liidus, sõin 1990. aastate alguses Soome ja Kanada hädaabi, logistasin Ikarusega iga hommik kooli ja õppisin paljundatud raamatust külmas klassiruumis, jope seljas.

Samas olen enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga olnud immigrant Itaalias, kus needsamad inimesed, kes praegu Euroopa Liitu kõigutavad, põlgasid inimesi Ida-Euroopast ja Baltimaadest nagu katku ja tegid meie elu põrguks paberimajanduse ja ühiskondliku suhtumisega.

On palju asju, mida Eesti üksinda lahendada ei saa, nagu ei saa ka üks korteriomanik remontida kogu maja torustikku. Ebameeldivatele teemadele ei saa aga ka selga keerata, vähemalt mitte pikaks ajaks. Meie elukvaliteet Eestis ongi aastate jooksul paranenud tänu meie enda tööle, Eesti saavutustele ja ka tänu Euroopale.

Loodan väga, et selle aasta mais ei kujune valimistel osalus nii tagasihoidlikuks kui eelmisel korral: 2014. aastal käis Eestis valimas vaid 36,5 protsenti hääleõiguslikest kodanikest.

Triin Saag kandideerib Euroopa Parlamendi valimistel Eesti 200 nimekirjas.

Tagasi üles