Marika Kullamaa: miks ülikoolitekkel enam pähe ei mahu?

Marika Kullamaa Foto: Margus Ansu

Nukraks teeb teadmine, et kirjaoskus ning selle sees tekstide koostamine ja neist aru saamine oleks kui mingi ajast ja arust kapriis, millest rääkida, mis au sisse tõsta ja mida oma peas kanda ainult pidupäeval.

Need, kes kevadet rinna sees kannavad, on arvatavasti juba hakanud sättima laupäevaks, kui Tartu ülikool kutsub koju oma vilistlased.

Tähtsaim aksessuaar on sel päeval paljudel muidugimõista vana ja rimutud sinisepõhjaline tekkel, omaaegne peakate, mida ülikooli tudengid aastast 1957 uhkelt kandma hakkasid. See, et tollal Tartu riiklikus ülikoolis üldse midagi säärast sai sündida ja tekkel üliõpilasstaatuse sümbolina kasutusele võeti, oli imede ime. Oli see ju otsene sild korporantide vabast maailmast toonasesse, viiekümnendate aastate lõpu elukevadesse, kus märtsiküüditamisest polnud möödas kümmet aastatki. Nõukogude võim keelustas 1940. aastal kõigi korporatsioonide tegevuse, kuid paljud neist jätkasid oma tegevust eksiilis.