Hans Orru: autoga või autota haiglasse

Hans Orru

FOTO: Margus Ansu

Parkimismaja ehitus ei lahenda Maarjamõisa parkimisprobleeme, inimeste liikumiseelistuste muutmine ja selleks eelduste loomine aga küll.

Mõni päev tagasi kirjutas Janno Zõbin, kuidas haiglasse teel olnud Ahto Kangur Tartu ülikooli kliinikumi juures tiirutas ning kakskümmend viis minutit parkimiskohta otsis. See ongi Maarjamõisa parklate igapäevane reaalsus. Niisamuti stressis ja hiljaks jäänud patsiendid, ja see muudab arstide pingelist tööd veel pingelisemaks. Kui ikkagi patsiendina Tartust väljastpoolt tulla, olemata kursis siinse parkimise raskusega, on see paras peavalu.

Kliinikumis töötab pea kuus tuhat töötajat. Neist mitte küll kõik, aga suur osa Puusepa 8 kompleksis. Et töö on vahetustega, siis loomulikult ei ole kõik need inimesed korraga majas. Aga töötajatele lisanduvad patsiendid ja nende lähedased ning üliõpilased. Kui nad kõik tuleksid autoga, oleks vaja vähemalt paar tuhat parkimiskohta. On ilmselge, et nii nagu ei mahu kõik autod kesklinna, ei mahu need ka Maarjamõisa väljale.

Jaanuaris kirjutas maastikuarhitekt Heiki Kalberg jätkuvast autostumisest (TPM 23.1), sõnades: «Kiire ühistransport, rohkem tasulist parkimist ja mugavad alternatiivsed liikumisviisid peaks panema mõtlema, kas peres on vaja üle ühe auto. Kiire, sage ja puhas ühistransport võib panna inimesed muutma oma liikumiseelistus.»

Tartu üldplaneeringu- ja arenguteenistuse juhataja Indrek Ranniku tõi aga 24. aprilli lehes esile reaalsuse, et hoolimata viimaste aastate murrangust jalgteede ja rattateede arengus oleme olukorras, kus viieteistkümne aastaga on autokasutus kerkinud 30 protsendilt 46 protsendile ning drastiliselt on vähenenud jalakäijate hulk: neid on vähem kui pool sellest, mis oli 15 aastat tagasi (45 protsenti vs. 21 protsenti).

Kui vaadata aga Puusepa 8 ümbrust, siis on selle juures jalgrataste parkimiskohti koos kinnitusvõimalusega kolmekümne ringis.

Ma ise töötan haigla kõrval Biomeedikumis ja mu laps käib Maarjamõisa lasteaias. Märkamaks, kuidas autode hulk on siin iga aastaga kasvanud, ei pea tegema teaduslikke loendusi, seda on silmaga näha. Kui veel paari aasta eest oli Biomeedikumi parkla iga päev pooleldi tühi, siis nüüd ajab see üle ääre. Niisamuti pargitakse päevaks autosid Maarjamõisa lasteaia parklasse, rääkimata kõikidest ümberkaudsetest tänavatest.

Autod ei mahu juba praegu ära ning neid tuleb järjest juurde, kuna meie heaolu paraneb.

Tartu ülikooli kliinikumi üks peamistest initsiatiividest probleemi «lahendamisel» on olnud Maarjamõisa parkimismaja ehituse alustamine. Ent võttes need lisanduvad veidi enam kui kolmsada kohta (432 parkimiskohta uues majas, millest tuleb aga maha võtta vähemalt sada praegu samal alal olnud kohta), siis paraku see suhteliselt väike kogus ei suuda probleemi lahendada.

28. märtsi pressiteates pani Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse liige haldusjuht Marek Seer patsientidele südamele, et haiglasse või vastuvõtule tulles varutaks aega ning võimaluse korral kasutataks ühissõidukeid või miks mitte alternatiivina kevadel alustavat Tartu linna rattaringluse teenust. Viimase nõuande andmine kroonilistele haigetele on kindlasti üsna elujaatav samm.

Küll on asjakohane sellise soovituse andmine tervetele arstidele ja õdedele, kes peaksid terviseedenduse seisukohast meile eeskujuks olema. Nende puhul oleks selline valik enam kui teretulnud.

Kui ikkagi patsiendina Tartust väljastpoolt tulla, olemata kursis siinse parkimise raskusega, siis on see paras peavalu.

Tartu linn on viimaste aastate jooksul teinud suuri jõupingutusi kergliikluse ja eriti jalgrattaliikluse arendamiseks. Kui kümme aastat tagasi oli jalgrattaga sõitjate arv vaid protsent kõigist liiklejatest, siis eelmise aasta lõpuks oli Tartu linna ja lähiümbruse liikuvusuuringu järgi nende osakaal suurenenud pea kümnendikuni kõigist liiklejatest ning on noorte hulgas kuni viiendik.

Kui vaadata Puu­sepa 8 ümbrust, siis on selle juures jalgrataste parkimiskohti koos kinnitusvõimalusega kolmekümne ringis.

Võttes selle 10–20 protsenti rattaga liikujatest (keskmine Tartus eri vanusrühmades), on tegelik vajadus kliinikumi juures justkui kümme korda suurem. Iga asi, ka jalgrattaga tööle tulek, peab olema tehtud mugavaks, et inimene selle kõhklusteta valiks. Parkimisvõimaluse puudumine on kindlasti teguriks, miks seda nii palju ei teha.

Käes on kevad, ilm on ilus ja aina paremaks läheb. Seega on ideaalne aeg alustada aktiivset liikumist. Mõne aasta eest Põhja-Soomes Oulus tehtud uuringus jätkas kaks kolmandikku suvel ja sügisel rattaga liikujatest seda ka talvel (tean omast kogemusest, et see on täiesti võimalik). Ehk kui see on harjumuseks saanud, siis me teeme seda edasi.

Ja ma peame hoidma neid viiendikku jala liikujaid ning püüdma seda hulka suurendada. Sest autod ei mahu lihtsalt enam ära, inimesed liiguvad järjest vähem ning ülekaalulisus muudkui süveneb.

Tagasi üles