Enriko Talvistu: Kvissentali arhitektuursed paradoksid

Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Kahtlust tekitab arhitektuuriseadjate järjekindel selliste reeglite püstitamine, mille tulemuseks on linnalähedane magala. Mis siis, et väiksem kui Annelinn, aga samaväärne.

Linnaujulataguses võsas kuni Kvissentalini käisid noored ornitoloogid 1960ndail linde loendamas ja rõngastamas. Nüüdseks on see kesklinnalähedane kant elamumaa kitsikuse tõttu muutumas suureks eramu- ja kortermajade piirkonnaks. Umbes kaks Tähtveret. Kuidas me seda tulevikus kutsuma hakkame, kas Arukülaks või Kvissentaliks, on iseasi.

Kvissentali ja ujula vahelise ala kohta kehtestas linnavolikogu oktoobris 2009 detailplaneeringu, mille autor oli arhitekt Kaupo Paabo. Sellele Fausto Grupi või toona Fausto Real Estate’i arendatavale Kvissentali põik 10 ja Aruküla tee 34 arendatavale alale kavandati 127 elamumaa krunti 89 eramu ja 38 nelja kuni kuue korteriga elamu tarvis. Selline lahendus ja kruntide-tänavate jaotus kehtib siiani, kaasa arvatud hoonete kõrguse, katusekuju jms detailplaneeringu juurde kuuluvaga. Eks kinnisvaraarendajat huvitas alguseski maksimaalse kasusaamise nimel kogu ala hoonestada võimalikult ühesuguste korterelamutega, et hind soodne tuleks. Aja jooksul linnavalitsus muidugi kehtestas omad reeglid, et peavad olema lisaks lasteaed, keskne mänguväljak jms. Ning nii ka läks.

Sellel kõigel on suhteliselt liberaalse planeerimisseaduse juures aga kitsaskoht, et ei teki kohalikku kogukonda, kes täiks välja ehitada seda, mida kohalikule kogukonnale seal vaja on. Kauplused, õmblusärid, juuksuriärid, kingsepatöökojad, metalli- ja puutöökojad, teatud kogukonnaruumid ning mõned kohvikud-õllekad käiks ikka ka sinna kogukonnaelu juurde.

Kauplused, õmblusärid, juuksuriärid, kingsepatöökojad, metalli- ja puutöökojad, teatud kogukonnaruumid ning mõned kohvikud-õllekad käiks ikka ka sinna kogukonnaelu juurde.

Juhul aga, kui ehitatakse vaid elamuid, siis seda kogukonnakeskset tagahoovitunnet ei teki. Olles ehitanud eramu, muretsed ju vaid selle üle, kuidas maja ümbert muru niidetud saaks.

See on suures osas 20. sajandi linnaplaneerimise reeglistike kehtestamise tulemus ja mitte ainult meil, Eestis. Sama arvamust väljendas ka hiljuti Bradley Stoke ajalehes The Guardian Inglise sõjajärgselt planeeritud linnaosade kohta. Piltlikult öeldes pööra suletud silmi enda lemmikväljakul ümber oma telje ja hakka juhuslikus suunas minema ning umbes veerand tunni pärast oled kiirteeäärsel tühermaal, tööstusrajoonis või kusagil elurajooni umbtänaval.

Amsterdamis, ühe Hollandis kõige kiiremalt areneva eeslinna Almere (linnaõigused 1984 ning praegu kaks korda rohkem elanikke kui Tartus) väljaehitamisel lähtuti hoopis eeldusest, et teada oli krundi suurus, ehitusjoon, täisehituse maht ning umbkaudne funktsioon. Ülejäänu oli kohaliku kogukonna teha. Viimane kehtestaski kohe omad reeglid selle kohta, mida neil sinna vaja on. Tulemuseks oli funktsioneeriv urbaanne keskkond.

Eks lihtinimesele jääb muidugi arusaamatuks, miks oli vaja hakata Kvissentali-Aruküla piirkonnale koostama lisaks mingisugust eraldi hoonestuskava. Ju tundus noortele linnaplaneerijatele senine Tartu elamuehituse tase niivõrd lootusetu ja provintslik, et seda tuli kohe päästma hakata.

Koostatigi visioonkava, mille põhipunktid olid muidugi viilkatuste keelamine (vaid 0–15 kraadi kallet), ühesugused tarad, ühtse skeemi alusel hoonetele värvi lisamine nii, et ühel tänaval läheksid hoonete seinapinnast minimaalselt 20 protsenti hõlmavad värvitud pinnad piki tänavat heledamaks ja tumedamaks nagu Tikkurila värvipoe kataloogiski. Selline totaalarhitektuurne lahendus.

Tähtvere ja Tammelinn ei ole ju sellepärast ühtlase ilmega, et seal arhitektid kindlaid arhitektuurseid reegleid järgides terveid kvartaleid projekteerisid, vaid pigem jättis ajastu maitse oma ühtlase jälje.

Me ei tea, millal lööb äripendel tagasi oma rõhuasetuselt suurtele kontsentreeritud kaubanduskeskustele, aga arvatavasti lööb. Seda võib näha juba igasuguste pisipoodide liikumisega mujal lääneilmas ning Tallinnaski. Omad väiketöökojad ja kogukonnaruumid, kasvõi kabel, käivad asja juurde, aga selleks tuleb neid hoonestuskavades ette näha.

Tähtvere ja Tammelinn ei ole ju sellepärast ühtlase ilmega, et seal arhitektid kindlaid arhitektuurseid reegleid järgides terveid kvartaleid projekteerisid, vaid pigem jättis ajastu maitse oma ühtlase jälje.

Kvissentali kohta võeti hoonestuskava vastu linnavalitsuse istungil 2016. aasta jaanuaris. Tõnis Arjuse ettekande järel tehti seda protokollilise otsusega ja see kehtib piirkonna kahe esimese ehitusetapi kohta, mis hõlmas 71 eramut ja 29 korter- elamut ning mille oli koostanud vastava võistluse võitnud kavand arhitektilt Tiit Sild, OÜ Sport.

Eriliseks saavutuseks teeb selle aga punkt, kus D-eramupiirkonnas võivad kavandada hooneid vaid tunnustatud arhitektid. Kirja sai see järgmiselt.

«Tunnustatud arhitektide reeglid: kvartalis nr 5 võivad hooneid projekteerida vaid tunnustatud Eesti arhitektid. Tunnustatud arhitektid on need arhitektid, kes on vähemalt kolmel avalikul arhitektuurivõistlusel saanud auhinnalise koha (1., 2., 3. preemia või ostupreemia). Samuti võivad kruntidele projekteerida tõelised Eesti korüfeed nagu Lapin, Künnapu ja Padrik, Alver, Okas ja Lõoke, Muru, Pere, Raine Karp, Andres Herkel. Tellijale jääb koostöös linnaarhitektiga õigus teha erandeid piisava arhitektuurse kvaliteedi tagamisel.»

Jõudu tööle Eesti arhitektuuri korüfeed. Õnnitlen muidugi vabaerakondlast Andres Herkelit, kes on psühholoogihariduse järel ka arhitektikutse jõudnud omandada. Arhitekt Voldemar Herkel projekteerib juba kuu aega taevastel kruntidel. Ei ühtegi korüfeed muidugi Tartust.

Pealegi lisab Tiit Sild hoonestuskavadele näidiseks pilte katus.eu kodulehelt. Projekteerimise nõustamise (loe: projekteerimise) lehekülg, mille asutajaks on ta ise. Praeguseks on kaheksa eramut juba olemas, neist ühe autor on Tiit Sild ise.

Kõrvalkruntidele kerkivate mustade kahekorruseliste tüüplahendusega korterelamute kastidest (vastava värvikolmnurgaga küljes ja loomulikult lamekatusega, mitte kaldkatusega, nagu seda võimaldas algne detailplaneering) osa autor on loomulikult Tiit Sild, OÜ Sport. Kinnisvaraarendajal hea justkui tüüplahenduse järgi ehitada. Kõrval asuva muu Kvissentali ilme oma mitmekesisuses on tunduvalt toekam, Tähtverest rääkimata.

Kas see on veidi korruptsioonimaiguline skeem, mille tekkeks linnavalitsus ise reeglid kehtestas, jääb lugeja otsustada. Vähemalt osaliselt tundub see olevat turu solkimine. Kahtlust tekitab kindlasti arhitektuuriseadjate järjekindel selliste reeglite püstitamine, mille tulemuseks on linnalähedane magala. Mis siis, et väiksem kui Annelinn, aga samaväärne. Terviklikku elukeskkonda otsimaks sunnib see sealset elanikku ikka kesklinna poole minema.

Kvissentali arendused Foto: Tpm