Priit Pullerits: erutusjanu viljad

Priit Pullerits 

FOTO: Margus Ansu

Mõned teooriad, mis on sõnastatud teisel pool maakera, kehtivad meilgi, ehkki on mõeldud kirjeldama olukordi meist kaugel.

Üks selliseid on orkestriauguteooria, mille lõi Roger Ailes, Ameerika kuulus telejuht, kes langes oma kohalt kolm aastat tagasi, kui teda tabasid mitme naise süüdistused seksuaalses ahistamises. Ent tema sõnastatud teooria kehtib sellegipoolest. See kõlab küsimuse vormis nii: kui laval seisab kaks inimest, kellest üks teatab, et tal on lahendus Lähis-Ida probleemile, aga teine kukub orkestriauku, siis kummast räägitakse õhtustes teleuudistes?

Vastus on ilmselge.

Too ilmselge vastus seletab kujukalt, mis on juhtunud reitingu- ja klikipõhise ajakirjandusega ka Eestis. Lihtinimesel, kelle argitöö ei seisne uudiste pingsas jälgimises, on ilmselt juba pikemat aega raske aru saada, mis Eestis päriselt toimub ja kes Eestit ikkagi kuhu tüürib. Sest infovoogu sisustavad uudised ja kommentaarid süvariigi otsinguist (esoteerika), hea tuju käemärgi tähendusest (semiootika), kaabude populaarsusest (mood) jms.

Meelelahutuslike väljaütlemiste varjus jäävad palju tähtsamad asjad lihtsalt käsitlemata.

Aga mitte miski – peale ametist loobunud ühepäevaministri Marti Kuusiku – ei ületa siseminister Mart Helme kolme sõna: emotsionaalselt ülesköetud naine. Need kõlasid valitsuse pressikonverentsil maikuu teisel päeval. Kuid ajakirjandus jättis need kõlama terveks nädalaks. Eelmisel neljapäeval ilmus Postimehes uudis «Kiik: erakorraline pensionitõus aastal 2020 on küsimärgi all», kus pealkirjas lubatud teemale oli pühendatud kaks esimest lõiku. Ei ridagi rohkem. Kogu ülejäänud uudis edastas, mida ütlesid eri erakondade esindajad riigikogu infotunnis Mart Helme väljaütlemiste, ennekõike presidendi aadressil tehtud etteheidete kohta.

Too uudis illustreerib omakorda kujukalt, mis juhtub, kui põhitähelepanu koondub pikaks ajaks – olenevalt vaatepunktist – šokeerivatele või meelelahutuslikele sõnavõttudele või detailidele: palju tähtsamad ja suurema mõjuga asjad jäävad lihtsalt käsitlemata. Sest nii ajakirjanike loominguline aur, mis kulub kliki- ja reitingumagnetite tootmisele, kui tele-eeter ja leheruum on lõppeks piiratud.

Tegelikult ei ole olulise asemel vähetäht­sasse takerdumine ainult ajakirjanduse probleem.

Sama näeb erutusjanusel ajastul mujalgi, kas või kohaliku võimu tasandil. Tartu volikogu on Madruse või Hezeli tänava nime üle arutlenud kirglikult tunde, samal ajal kui miljonieurosed otsused on vastu võetud ilma, et keegi küsimusepiuksugi teeks.

Seega võiks küsida: äkki on Mart Helme laineid löövad ütlemised läbimõeldud taktika, millega sööta alati teda kurja koera kombel pureda ihkavate ajakirjanike hambusse järjekordne kont, et sellal, liiati peaministri äraolekul tema asendajana, sepistada märkamatult midagi tõeliselt suurt ja olulist?

Tagasi üles