Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Fotod: Jaani kiriku tornikambris esitleti raamatut Eesti usuelu sajast aastast

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

See koht on selle ürituse jaoks ilmselt kõige sobivam koht üldse, märkis EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho reede õhtul Tartu Jaani kiriku tornikambris raamatu «Eesti usuelu 100 aastat» esitlusel. EV100 juhtkomitee ja Postimehe kirjastuse Post Factum koostöös ilmuva EV100 raamatusarja 34. teoses antakse ülevaade Eesti usuelu kaugemast minevikust ja käsitletakse seda kogu oma rikkuses viimase saja aasta jooksul. 

«Eesti usuelu 100 aastat» autor, kirikuloolane Priit Rohtmets tõdes, et kirjutada olnuks märksa rohkem, kuid ette antud mahtu tuli järgida ning sestap pidi ta käsikirja omajagu kärpima. Kõige rohkem tuli lõpuks välja jätta raamatu sissejuhatavast, konteksti loovast osast ning ka kõige uuema aja usuelu väärinuks rohkem lehekülgi. Ent kes raamatu läbi loeb, saab Eestimaa usulisest pildist autori kinnitusel päris hea ülevaate.

Kui Eesti Vabariigi sünni ajal üle saja aasta eest määratlesid peaaegu kõik Eesti inimesed end mõne kiriku või usuühenduse liikmena ning kirikusse kuulumine oli ühiskondlik norm, siis praegusel ajal kiputakse eestlasi tituleerima Euroopa kõige usuleigemaks rahvaks.

Rohtmetsa sõnul suhtuvad religiooniloolased sellesse seisukohta pigem reserveeritult, sest kuigi viimase rahvaloenduse järgi määratles end usuliselt vähem kui kolmandik Eesti elanikest, siis sellele vaatamata näitavad erinevad sotsioloogilised uuringud ja küsitlused, et eksistentsiaalsetele küsimustele vastuste otsimine on omane paljudele eestlastele, olgu siis pühakodadest, loodusest või ka vabastava hingamise seanssidelt.

«Nõukogude aja usuline katkestus on sedavõrd suur, et peale on kasvanud põlvkond, kes on jäänud traditsioonilistest uskkondadest praktiliselt puutumata,» arutles Rohtmets. «Võib-olla otsivad nad seetõttu vastuseid mujalt, kuid teistpidi on ka traditsioonilistel kirikutel võimalus need nii-öelda valged lehed (olgu noored või vanad) nüüd uuesti täis kirjutada. See põlvkond on religiooni suhtes eelarvamustevabam kui oldi näiteks 25 aasta eest. Uskkondadel on võimalus oma tegevus neile orienteerida, nii et mõnes mõttes on meie usuline maastik pideva uuestisündmise lävel. Eesti usuelu on praegu väga kirev ja rikas erinevate usuliikumiste poolest ning ajad on igal juhul põnevad.»

Järgmisel teisipäeval, 14. mail kell 17 esitleb Priit Rohtmets raamatut «Eesti usuelu 100 aastat» Tallinnas Solarise Apollos.

Tagasi üles