Toomas Niimann: pestitsiid põiki kurgus

Toomas Niimann Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kes me siis oleme? Peremehed? Tundub, et oleme maakeral laamendavad puuküürnikud, ummistame plastiga ookeane ja raadame metsa.

Eesti riigi territooriumil ei kasutata pestitsiide, herbitsiide ega muid põllumajanduslikke mürkkemikaale, samuti ei lubata nende läbivedu, nendega kauplemist või vedu meie territooriumil. GMOd on välistatud nii riigi sees kui imporditud toodete seas – heietan edasi oma ilusat mõtet ...

Põllumees ütleb selle peale, et kutsun hävitama põllumajandust. Iriseja küsib, mida ma siis süüa kavatsen. Poliitik ütleb: Euroopa! Mulle ei meeldi arvustada valitsust ega erakondi. Olgu peaministri nimi Kallas või Ratas, demokraatia on siiski parim formatsioon. Tulen hoopis oma ettepanekuga ja see haakub demokraatiaga. Või vähemalt ei välista seda.

Seisatage hetk ja mõelge. Mõelge lihtsalt sellele, miks meie esivanemad elasid oma elu kemikaale kasutamata ja neile jätkus nii lõbu, loomingut kui lapsi. Kas osa põhjusest pole selles, et kõik, mis suhu pisteti, oligi õigupoolest mahetoode? Kui arutleme ükskõik millise kemikaali üle, jälgime selle ringkäiku looduses, toiduahelas, siis saame ju aru, et lõpuks jõuab see meie suhu, organismi, kuivõrd juhtumisi oleme toitumisahela tipus.

Mida need kemikaalid nüüd edasi teevad? Osa ladestub meis, osa kahjustab kohe, osa mõju pole kaugeltki selge. Elame riskides.

Inimene ei ole saanud paljut kemikaalide ringkäigust looduses selgeks, aga see, mille on saanud, on eranditult kahjulik ja pole kahtlust, et ka suurem osa teadmatusest ei tööta meie kasuks. Rooma riik, tsivilisatsioon, impeerium hukkus ühe selgituse järgi tina ladestumise tõttu organismis, aga nad ei saanudki sellest teada, see sai selgeks alles meile. Tina kasutati sel vanal ajal nii veetorustike kui nõude valmistamiseks.

Viiekümnendatel Tallinna lahel purjetades polnud toiduprobleemi: viskasid tragikonksu vette ja tursk oli otsas. Kus on nüüd tursad, angerjad?

Tänapäeval me sööme geneetiliselt muundatud toitu, mis kaupmeeste väitel on kahjutu, aga kui me saame teada kunagi selle kahjulikkusest, siis on kas meie jaoks hilja või meid endid polegi enam.

Miks me inimestena siis käitume ebaadekvaatselt ja riskides? On vist kaks põhjust: kasum ja üha kasvava rahvastiku nälg.

Ainukene mootor, mis inimkonnal on, on päike. Päikesenergia aitab toota klorofülli, kasvatada toitu ja metsa. Ja see on tootnud kogu fossiilse ehk nähtavas tulevikus taastumatu energiatoorme: nafta, gaasi, kivisöe, põlevkivi. 2018. aastal lõime läbi 56 protsenti rohkem, kui päike suutis aidata juurde toota.

Arstid väidavad, et diabeet on muutunud epideemiliseks ja selle põhjuseks on/ei ole aastasajapikkune vee kloreerimine. Vee kloreerimisel on teine tõestatud tagajärg – meeste spermatosoidide jõuetus tsiviliseeritud (linnastunud) maades, viljakuse langus 50 protsenti. Kloori mõju spermatosoidide elujõule on tõendatud.

Mis aga toimub pestitsiidide ja herbitsiididega nende rändel organismi ja organismist? Oma teekonnal lõhuvad nad looduskooslusi (näiteks sureb osa tolmeldajaid), marja- ja viljasaagid muutuvad arusaamatuil põhjusil, veekogud on üle väetatud ja kasvavad kinni, maastikud muutuvad. Hapnikupuudus kummitab sügavamate veekogude, ka merede põhja, elu hävib.

Tsivilisatsioon sööb end ka teisest otsast. Sõidan igal nädalal autoga väljaspool linna paar-kolmsada kilomeetrit ja olen tänavu lugenud auto alla jäänuid, meie purukssõidetud väiksemaid vendi looduses, meiega koos planeedil elavaid hingi, metsaelanikke, aga ka koeri-kasse ja muid koduloomi.

Neid on viiekümne kilomeetri kohta keskmiselt üks. Kui nüüd edasi arvestada, siis tapame teedel sadu tuhandeid loomi aastas. See arv ju kohutab. Need on kährikud, rebased, jänesed, siilid, koerad, kassid, kitsed, mägrad, põdrad, sekka mõni karu. Kahepaiksed, roomajad ja linnud jäävad arvestusest välja. Mesilaste ja teiste liikluses hukkuvate putukate hulka ei püüagi arvutama hakata. Miljonid elud, loodusliku tasakaalu ja toiduahela osad.

Kui arutleme ükskõik millise kemikaali üle, jälgime selle ringkäiku looduses, toiduahelas, siis saame ju aru, et lõpuks jõuab see meie suhu, organismi, kuivõrd juhtumisi oleme toitumisahela tipus.

Viiekümnendatel Tallinna lahel purjetades polnud toiduprobleemi: viskasid tragikonksu vette ja tursk oli otsas. Kus on nüüd tursad, angerjad?

Putukaid, kiile, linde oli nii palju, et taustsumin oli saatjaks kogu aeg, aga nüüd on kevad võrdlemisi hääletu.

Kes me siis oleme? Peremehed? Tundub, et oleme maakeral laamendavad puuküürnikud, ummistame plastiga ookeane ja raadame metsa.

Möödunud sajandi keskel ilmus Rachel Carsoni keskkonnakaitses murrangut tekitanud raamat «Hääletu kevad», mis kirjeldas dramaatiliselt pestitsiidide, herbitsiidide ja väetiste mõju ökoloogilisele tasakaalule. Meie elasime sel ajal veel «metsas» muretult, jutt puudutas meid riivamisi.

Nüüdseks oleme mäsu keskel, kevad on vaiksem, harvestrikunnid tahavad aga muuta selle hääletuks, lõpetada loodushääled, hävitada väikevendade kodud, ajada nad sõiduteele.

Seda kurba tiraadi võiks jätkata, aga kutsun teid siiski peatuma ja mõtlema, ehk saaksime vähemalt siin, väikeses Eestis luua saarekese, riigi, kust saaks algus uuele maailmakäsitlusele – eluks unisoonis looduse, teise elavaga.

Loomulikult ei piisa asjade suunamuutuseks mingist käskude-keeldude süsteemist, inimese liikumine halvema, vaesema ökoloogilise olu poole on isereguleerivalt pöördumatu, küllaga on meie võimuses turumajanduslike ja ka empaatia hoobadega pidurdada kollapsit.

Puhas energia päikeselt, kütuste radikaalne hinnatõus, liikumiskiiruste piiramine. Kiirusel 50 kilomeetrit tunnis on inimeste ja muu elava šansid ellu jääda geomeetrilises progressioonis paremad kui kiirusel 110. Kui me ei loobu rahajumala ja asjade teenimisest, kemikaalide loodusesse puistamisest, kiirusest, rahvastiku juurdetoomisest majanduse kasvuks, siis, mulle tundub, hävitame nii iseenda kui ka kõik muu.